14.11.2012   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 316/1

(1)

Kui liikmesriigid kohaldavad teatavaid liidu õigusakte, millega reguleeritakse kaupade, inimeste, teenuste ja kapitali vaba liikumist siseturul, peavad nad tegema tõhusamat koostööd ja vahetama teavet omavahel ja komisjoniga. Kuna sageli ei ole kõnealustes õigusaktides täpsustatud selliseks teabevahetuseks kasutatavaid praktilisi vahendeid, on vaja kehtestada asjakohane tegutsemiskord.

(2)

Siseturu infosüsteem (Internal Market Information System, edaspidi „IMI”) on interneti kaudu kättesaadav tarkvararakendus, mille komisjon töötas välja koostöös liikmesriikidega, et aidata liikmesriikidel tegelikkuses täita liidu õigusaktides sätestatud teabevahetusnõudeid, luues piiriülest teabevahetust ja vastastikust abistamist lihtsustava keskse sidepidamisvahendi. Eelkõige on pädevatel asutustel IMI abil võimalik lihtsa ja ühtlustatud menetluse abil välja selgitada mõne teise liikmesriigi pädev asutus, hallata teabevahetust, sh isikuandmete vahetust, ning eelmääratletud ja -tõlgitud töökorralduste abil ületada keelebarjäär. Kui vastav funktsioon on kättesaadav, peaks komisjon pakkuma IMI kasutajatele olemasolevat täiendavat tõlkefunktsiooni, mis vastab nende vajadustele, on kooskõlas IMIs teabe vahetamist käsitlevate turva- ja konfidentsiaalsusnõuetega ning mille pakkumisega seonduvad kulud on mõistlikud.

(3)

Keelebarjääri ületamiseks peaks IMI olema põhimõtteliselt kättesaadav kõigis liidu ametlikes keeltes.

(4)

IMI eesmärk peaks olema täiustada siseturu toimimist, tagades liikmesriikide ning liikmesriikide ja komisjoni vahelise halduskoostöö korraldamiseks tõhusa ja kasutajasõbraliku vahendi ning lihtsustades sellega käesoleva määruse lisas loetletud liidu õigusaktide kohaldamist.

(5)

Komisjoni 21. veebruari 2011. aasta teatises „Ühtse turu parem juhtimine tänu paremale halduskoostööle: siseturu infosüsteemi (IMI) laiendamise ja arendamise strateegia” on esitatud kava IMI kasutuse võimaliku laiendamise kohta teistele liidu õigusaktidele. Komisjoni 13. aprilli 2011. aasta teatises „Ühtse turu akt: kaksteist vahendit majanduskasvu edendamiseks ja usalduse suurendamiseks – „Üheskoos uue majanduskasvu eest”” rõhutatakse IMI olulisust asjaosalistevahelise koostöö tugevdamisel, sealhulgas kohalikul tasandil, parandades niiviisi ühtse turu juhtimist. IMI tõhusa toimimise tagamiseks tuleb seepärast kehtestada sellekohane kindel õigusraamistik ja ühtsed eeskirjad.

(6)

Kui liidu õigusakti mõne sätte kohaldamiseks peavad liikmesriigid vahetama isikuandmeid ja neid töötlema, tuleks kõnealust sätet käsitada isikuandmete töötlemiseks piisava õigusliku alusena, eeldusel et Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklites 8 ja 52 sätestatud tingimused on täidetud. IMId tuleks eelkõige vaadelda kui vahendit, mida kasutatakse teabevahetuseks (kaasa arvatud isikuandmete vahetamiseks), mis vastasel juhul toimuks muude vahendite kaudu, sealhulgas tavaposti, faksi või e-postiga vastavalt õiguslikule kohustusele, mis liidu õigusaktidega on liikmesriikide asutustele ja organitele kehtestatud. IMI kaudu vahetatavaid isikuandmeid tuleks koguda, töödelda ja kasutada üksnes kooskõlas nende eesmärkidega, milleks neid algselt koguti, rakendades kõiki asjakohaseid kaitsemeetmeid.

(7)

IMI puhul on järgitud lõimitud andmekaitse põhimõtet, selle väljatöötamisel on peetud silmas andmekaitsealaste õigusaktide nõudeid ja see on algusest peale olnud andmekaitsesõbralik eelkõige seetõttu, et IMIs vahetatud isikuandmete kättesaadavusele on kehtestatud piirangud. Seepärast tagab IMI märkimisväärselt suurema kaitse ja turvalisuse kui muud teabevahetusmeetodid, näiteks tavapost, telefon, faks või e-post.

(8)

Liikmesriikidevaheline ning liikmesriikide ja komisjoni vaheline elektroonilisel teel toimuv halduskoostöö peaks vastama isikuandmete kaitse eeskirjadele, mis on sätestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. oktoobri 1995. aasta direktiivis 95/46/EÜ (üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise kohta) (3) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. detsembri 2000. aasta määruses (EÜ) nr 45/2001 (üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ühenduse institutsioonides ja asutustes ning selliste andmete vaba liikumise kohta) (4). Direktiivis 95/46/EÜ ja määruses (EÜ) nr 45/2001 kasutatud mõisteid tuleks kasutada ka käesolevas määruses.

(9)

Komisjon pakub IMI-le tarkvara ja infotehnoloogia infrastruktuuri ning haldab neid, tagab IMI turvalisuse, juhib riiklike IMI koordinaatorite võrgustiku tööd ning osaleb IMI kasutajate koolitamisel ja tehnilisel toetamisel. Selleks peaks komisjonil olema juurdepääs üksnes sellistele isikuandmetele, mis on rangelt vajalikud tema käesolevas määruses sätestatud vastutusalasse kuuluvate ülesannete täitmiseks, nagu riiklike IMI koordinaatorite registreerimiseks. Komisjonil peaks olema juurdepääs ka mõne teise IMI osalise taotlusel selliste isikuandmete kättesaamiseks, mis on IMIs suletud ja millele andmesubjekt on taotlenud juurdepääsu. Komisjonil ei tohiks olla juurdepääsu IMIs halduskoostöö osana vahetatavatele isikuandmetele, välja arvatud juhul, kui liidu õigusaktis on komisjonile ette nähtud roll sellises koostöös.

(10)

Selleks et tagada läbipaistvus, eelkõige andmesubjektide jaoks, tuleks käesoleva määruse lisas loetleda liidu õigusaktide sätted, mille puhul IMId on vaja kasutada.

(11)

Tulevikus võib IMI kohaldamist laiendada uutele valdkondadele, kus see võib aidata tagada liidu õigusakti tõhusa rakendamise kulutasuval ja kasutajasõbralikul viisil, võttes arvesse tehnilist teostatavust ja üldist mõju IMI-le. Komisjon peaks tegema vajalikud katsed, et kontrollida IMI tehnilist valmisolekut mis tahes kavandatavaks laiendamiseks. Otsused IMI kohaldamise laiendamise kohta teistele liidu õigusaktidele tuleks vastu võtta seadusandliku tavamenetluse teel.

(12)

Katseprojektid on kasulik vahend selleks, et katsetada, kas IMI kohaldamise laiendamine on õigustatud, ning et kohandada tehnilisi võimalusi ja menetluskorda IMI kasutajate nõuetega enne IMI kohaldamise laiendamist käsitleva otsuse vastuvõtmist. Liikmesriigid peaksid olema täielikult kaasatud otsuste tegemisse selle kohta, milliste liidu õigusaktide suhtes tuleks katseprojekti kohaldada, samuti selle katseprojekti üksikasjade kohta, et tagada katseprojektis IMI kasutajate vajadustega arvestamine ning isikuandmete töötlemist käsitlevate sätete täielik järgimine. Sellised üksikasjad tuleks kindlaks määrata iga katseprojekti jaoks eraldi.

(13)

Käesoleva määruse ükski säte ei tohiks takistada liikmesriike ega komisjoni otsustamast kasutada IMId teabevahetuseks, mis ei hõlma isikuandmete töötlemist.

(14)

Käesolevas määruses tuleks kehtestada eeskirjad, mis käsitlevad IMI kasutamist halduskoostööks ning mis muu hulgas võivad hõlmata üks-ühele teabevahetust, teavitamismenetlusi, hoiatusmehhanisme, vastastikust abistamist ja probleemide lahendamist.

(15)

Käesolev määrus ei tohiks mõjutada liikmesriikide õigust otsustada, millised riiklikud ametiasutused täidavad käesolevast määrusest tulenevaid kohustusi. Liikmesriigid peaksid suutma kohandada IMIga seotud ülesanded ja kohustused oma riigisiseste haldusstruktuuridega ning rakendada IMI konkreetse töökorraldusega seotud vajadusi. Liikmesriikidel peaks olema võimalik määrata täiendavaid IMI koordinaatoreid riiklike IMI koordinaatorite ülesandeid täitma kas üksinda või ühiselt koos konkreetses siseturuvaldkonnas, haldusalas või geograafilises piirkonnas või vastavalt mõnele muule kriteeriumile. Liikmesriigid peaksid teavitama komisjoni nende määratud IMI koordinaatoritest, kuid neil ei peaks olema kohustust määratleda täiendavaid IMI koordinaatoreid IMIs, kui see ei ole nõutav IMI nõuetekohaseks toimimiseks.

(16)

Selleks et IMI kaudu saavutada tõhus halduskoostöö, peaksid liikmesriigid ja komisjon tagama, et nende IMI osalistel on vajalikud vahendid oma kohustuste täitmiseks vastavalt käesoleva määruse sätetele.

(17)

Kuigi IMI on oma olemuselt pädevate asutuste vaheliseks halduskoostööks mõeldud sidepidamisvahend ega ole üldsusele kättesaadav, võib osutuda vajalikuks välja töötada tehnilised vahendid, mis võimaldavad süsteemivälistel osalistel, näiteks kodanikel, ettevõtjatel ja organisatsioonidel, pädevate asutustega suhelda, et esitada teavet või kätte saada andmeid või kasutada enda kui andmesubjekti õigusi. Sellised tehnilised vahendid peaksid hõlmama asjakohaseid andmekaitsemeetmeid. Turvalisuse kõrge taseme tagamiseks peaks iga selline avalik kasutajaliides olema välja töötatud selliselt, et see oleks tehniliselt täiesti eraldatud IMIst, millele peaks juurdepääs olema üksnes IMI kasutajatel.

(18)

IMI kasutamine SOLVITi võrgustiku tehniliseks toetamiseks ei tohiks mõjutada SOLVITi menetluse mitteametlikku olemust, sest see menetlus põhineb liikmesriikide vabatahtlikul kohustusel kooskõlas komisjoni 7. detsembri 2001. aasta soovitusega siseturu probleemide lahendamise võrgustiku „SOLVIT” kasutamise põhimõtete kohta (SOLVITit käsitlev soovitus) (5). SOLVITi võrgustiku jätkuvaks toimimiseks olemasoleva töökorra alusel võib ühe või rohkem riikliku IMI koordinaatori ülesandeid määrata SOLVITi keskustele seoses nende tööga, nii et nad saaksid tegutseda riiklikust IMI koordinaatorist sõltumatult. Isikuandmete ja konfidentsiaalse teabe töötlemisel SOLVITi menetluste osana tuleks kohaldada kõiki käesolevas määruses sätestatud tagatisi, mõjutamata SOLVITit käsitleva soovituse mittesiduvat olemust.

(19)

Ehkki IMI hõlmab internetipõhist kasutajaliidest IMI kasutajate jaoks, võib teatavatel juhtudel ja asjaomase liikmesriigi taotlusel olla asjakohane kaaluda tehnilisi lahendusi andmete edastamiseks otse riiklikest süsteemidest IMIsse, juhul kui sellised riiklikud süsteemid on juba välja töötatud, eelkõige teavitamismenetluste puhul. Selliste tehniliste lahenduste rakendamine peaks sõltuma nende teostatavusest ning nendega seonduvat kulu ja oodatavat kasu käsitleva hindamise tulemusest. Nimetatud lahendused ei tohiks mõjutada olemasolevaid struktuure ja riiklikku pädevuskorda.

(20)

Kui liikmesriigid on täitnud oma teavitamiskohustuse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2006. aasta direktiivi 2006/123/EÜ (teenuste kohta siseturul) (6) artikli 15 lõike 7 alusel, kasutades Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. juuni 1998. aasta direktiivi 98/34/EÜ (millega nähakse ette tehnilistest standarditest ja eeskirjadest ning infoühiskonna teenuste eeskirjadest teatamise kord) (7) kohast menetlust, ei tohiks neilt lisaks nõuda samasugust teavitamist IMI kaudu.

(21)

IMI kaudu toimuv teabevahetus tuleneb liikmesriikide asutuste õiguslikust kohustusest üksteist vastastikku abistada. Siseturu nõuetekohase toimimise tagamiseks ei tohiks teave, mille pädev asutus saab IMI kaudu mõnelt teiselt liikmesriigilt, kaotada oma väärtust haldusmenetluses kasutatava tõendusmaterjalina üksnes seepärast, et kõnealune teave pärineb teisest liikmesriigist või et see on saadud elektroonilisel teel, ning pädev asutus peaks sellist teavet töötlema samamoodi nagu oma liikmesriigist pärinevaid analoogseid dokumente.

(22)

Andmekaitse kõrge taseme tagamiseks tuleb kehtestada isikuandmete IMIs säilitamise maksimumtähtajad. Kõnealused tähtajad peaksid siiski olema hästi tasakaalustatud, võttes piisavalt arvesse IMI nõuetekohase toimimise vajadust, samuti andmesubjektide õigust oma õigusi täielikult kasutada, näiteks saada tõendusmaterjali toimunud teabevahetuse kohta, et otsus edasi kaevata. Eelkõige ei tohiks säilitamistähtajad olla pikemad, kui on vajalik käesoleva määruse eesmärkide täitmiseks.

(23)

Käesoleva määruse eesmärkidega kooskõlas peaks olema võimalik töödelda IMI kasutajate nime ja kontaktandmeid, sealhulgas jälgida süsteemi kasutamist IMI koordinaatorite ja komisjoni poolt, teavitamist, koolitust ja teadlikkuse suurendamise algatusi ning koguda teavet siseturul tehtava halduskoostöö või vastastikuse abistamise kohta.

(24)

Euroopa andmekaitseinspektor peaks jälgima käesoleva määruse, sealhulgas asjakohaste andmeturbesätete kohaldamist ja püüdma seda tagada ning muu hulgas hoidma kontakti liikmesriikide andmekaitseasutustega.

(25)

IMI toimimise ja käesoleva määruse kohaldamise tulemuslikuks järelevalveks ja selle kohta aruannete koostamiseks on vaja, et liikmesriigid teeksid asjaomase teabe komisjonile kättesaadavaks.

(26)

Vastavalt käesolevale määrusele ja direktiivi 95/46/EÜ rakendamiseks liikmesriikides vastu võetud õigusaktidele tuleks andmesubjekte teavitada nende isikuandmete töötlemisest IMIs ja nende õigusest pääseda juurde iseendaga seotud andmetele, samuti õigusest lasta parandada ebaõiged andmed ja kustutada ebaseaduslikult töödeldud andmed.

(27)

Selleks et liikmesriikide pädevatel asutustel oleks võimalik rakendada halduskoostööks vajalikke õigussätteid ja tõhusalt IMI kaudu teavet vahetada, võib osutuda vajalikuks ette näha praktiline kord selliseks teabevahetuseks. Kõnealuse korra peaks vastu võtma komisjon eraldi rakendusaktina iga lisas loetletud liidu õigusakti jaoks või igat liiki halduskoostöömenetluse jaoks ning see peaks hõlmama olulisi tehnilisi võimalusi ja menetluskorda, mis on vajalikud asjaomaste halduskoostöömenetluste rakendamiseks IMI kaudu. Komisjon peaks tagama IMI jaoks tarkvara ja infotehnoloogia infrastruktuuri hooldamise ja arendamise.

(28)

Selleks et tagada piisav läbipaistvus andmesubjektide jaoks, tuleks avalikustada IMI eelmääratletud töökorraldused, küsimuste ja vastuste kogud, vormid ning muu halduskoostöömenetlustega seotud töökord.

(29)

Kui liikmesriik kehtestab vastavalt direktiivi 95/46/EÜ artiklile 13 mõne piirangu või erandi seoses andmesubjektide õigustega, tuleks sellised piirangud ja erandid avalikustada, et tagada täielik läbipaistvus andmesubjektide jaoks. Sellised erandid ja piirangud peaksid olema vajalikud kavandatud eesmärgi jaoks ja sellega proportsionaalsed ning nende suhtes tuleks kohaldada nõuetekohaseid kaitsemeetmeid.

(30)

Kui liidu ja kolmandate riikide vahel sõlmitakse rahvusvahelised lepingud, mis hõlmavad ka käesoleva määruse lisas loetletud liidu õigusaktide sätete kohaldamist, peaks olema võimalik lisada IMI toetatavatesse halduskoostöömenetlustesse ka IMI osaliste partnerid nendes kolmandates riikides, tingimusel et on kindlaks tehtud, et asjaomane kolmas riik tagab piisaval tasemel isikuandmete kaitse kooskõlas direktiiviga 95/46/EÜ.

(31)

Komisjoni 12. detsembri 2007. aasta otsus 2008/49/EÜ siseturu infosüsteemi (IMI) rakendamise kohta seoses isikuandmete kaitsega (8) tuleks tunnistada kehtetuks. Komisjoni 2. oktoobri 2009. aasta otsust 2009/739/EÜ, millega nähakse ette tegutsemiskord Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2006/123/EÜ VI peatüki kohaseks elektrooniliseks teabevahetuseks liikmesriikide vahel, (9) tuleks jätkuvalt kohaldada selliste küsimuste suhtes, mis on seotud direktiivi 2006/123/EÜ alusel toimuva teabevahetusega.

(32)

Selleks et tagada käesoleva määruse rakendamiseks ühetaolised tingimused, tuleks komisjonile anda rakendamisvolitused. Kõnealuseid volitusi tuleks teostada kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. veebruari 2011. aasta määrusega (EL) nr 182/2011, millega kehtestatakse eeskirjad ja üldpõhimõtted, mis käsitlevad liikmesriikide läbiviidava kontrolli mehhanisme, mida kohaldatakse komisjoni rakendamisvolituste teostamise suhtes (10).

(33)

Liikmesriikide töö tulemuslikkust käesoleva määruse tõhusal kohaldamisel tuleks jälgida IMI toimimist käsitleva iga-aastase aruande abil, mille aluseks on IMIst saadud statistilised andmed ja mis tahes muud asjakohased andmed. Liikmesriikide töö tulemuslikkust tuleks hinnata muu hulgas keskmise vastamise aja alusel, et tagada kiired ja kvaliteetsed vastused.

(34)

Kuna käesoleva määruse eesmärke, nimelt eeskirjade kehtestamist selleks, et IMId saaks kasutada halduskoostöös, ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada ning nende ulatuse ja toime tõttu saab neid paremini saavutada liidu tasandil, võib liit võtta meetmeid kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kooskõlas nimetatud artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõttega ei lähe käesolev määrus kaugemale sellest, mis on vajalik nimetatud eesmärkide saavutamiseks.

(35)

Euroopa andmekaitseinspektoriga on konsulteeritud vastavalt määruse (EÜ) nr 45/2001 artikli 28 lõikele 2 ning ta esitas oma arvamuse 22. novembril 2011 (11),

a)

IMI koordinaatorite ja pädevate asutuste registreerimine ja registreerimise valideerimine;

b)

tegutsemine liikmesriikide IMI osaliste põhilise kontaktpunktina IMIga seotud küsimustes, sealhulgas isikuandmete kaitsega seotud aspektidest teavitamise eesmärgil kooskõlas käesoleva määrusega;

c)

tegutsemine komisjoni esindajana IMIga seotud küsimustes, sealhulgas isikuandmete kaitsega seotud aspektidest teavitamise eesmärgil kooskõlas käesoleva määrusega;

d)

liikmesriikide IMI osalistele teadmiste, koolituse ja toetuse, sealhulgas põhilise tehnilise abi tagamine;

e)

IMI tõhusa toimimise tagamine, niivõrd kui see on nende kontrolli all, sealhulgas selle tagamine, et liikmesriikide IMI osalised reageerivad õigel ajal ja nõuetekohaselt halduskoostöötaotlustele.

a)

tagada IMI jaoks tarkvara ja infotehnoloogia infrastruktuuri turvalisus, kättesaadavus, hooldamine ja arendamine;

b)

tagada mitmekeelne süsteem, sealhulgas olemasolevad tõlkefunktsioonid, liikmesriikidega koostöös läbiviidav koolitus ja liikmesriike IMI kasutamisel abistav kasutajatugi;

c)

registreerida riiklikud IMI koordinaatorid ja võimaldada neile juurdepääsu IMI-le;

d)

töödelda IMIs isikuandmeid, kui see on käesoleva määrusega ette nähtud, kooskõlas lisas loetletud kohaldatavates liidu õigusaktides kindlaks määratud eesmärkidega;

e)

jälgida käesoleva määruse kohaldamist ning anda Euroopa Parlamendile, nõukogule ja Euroopa andmekaitseinspektorile aru vastavalt artiklile 25.

a)

ette nähtud liidu õigusaktiga;

b)

ette nähtud artiklis 11 osutatud rakendusaktiga, et hõlbustada lisas loetletud liidu õigusaktide sätete kohaldamise eesmärgil toimuvat liikmesriikide pädevate asutuste vahelist halduskoostööd, või

c)

vajalik taotluste esitamiseks, et andmesubjektid saaksid kasutada oma õigusi kooskõlas artikli 19 sätetega.

a)

määruse (EÜ) nr 45/2001 artiklite 11 ja 12 kohane IMIga seotud teave, esitatuna selges ja arusaadavas vormis;

b)

teave käesoleva määruse artikli 11 kohaste IMI halduskoostöömenetluste andmekaitseaspektide kohta;

c)

teave käesoleva määruse artiklis 20 osutatud erandite ja piirangute kohta, mis on seotud andmesubjektide õigustega;

d)

halduskoostöömenetluste vormid, IMI olulised funktsioonid ning nende andmete kategooriad, mida võib IMIs töödelda;

e)

terviklik loetelu kõigist IMIga seotud rakendusaktidest ja delegeeritud õigusaktidest, mis on vastu võetud kooskõlas käesoleva määruse või mõne muu liidu õigusaktiga, ning käesoleva määruse lisa konsolideeritud versioon ja sellesse teiste liidu õigusaktidega hiljem tehtud muudatused.

a)

kehtivaid halduskoostöömenetlusi ei ole vaja oluliselt muuta,

b)

liikmesriigi järelevalveasutust on teavitatud IMI kavandatavast kasutamisest, kui see on siseriikliku õiguse kohaselt nõutav, ning

c)

see ei avalda negatiivset mõju IMI tõhusale toimimisele IMI kasutajate jaoks.

a)

teavet töödeldakse mõne lisas loetletud liidu õigusakti sätte ja kolmanda riigi samasisulise sätte alusel;

b)

teavet vahetatakse või see tehakse kättesaadavaks vastavalt rahvusvahelisele kokkuleppele, millega nähakse ette:

c)

kõnealune kolmas riik tagab isikuandmete nõuetekohase kaitse kooskõlas direktiivi 95/46/EÜ artikli 25 lõikega 2, sealhulgas nõuetekohased kaitsemeetmed, millega tagatakse, et IMIs töödeldud andmeid kasutatakse üksnes sel otstarbel, milleks neid algselt vahetati, ning komisjon on vastu võtnud otsuse vastavalt direktiivi 95/46/EÜ artikli 25 lõikele 6.

14.11.2012   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 316/12

(1)

Standardimise esmane eesmärk on määratleda vabatahtlikud tehnilised kirjeldused või kvaliteedinõuded, millele võiksid vastata praegused või tulevased tooted, tootmisprotsessid ja teenused. Standardimine võib hõlmata mitmesuguseid valdkondi, näiteks konkreetse toote eri kvaliteediklasside või suuruste standardimine või tehniliste kirjelduste standardimine toote- või teenuseturgudel, kus on olulised kokkusobivus ja koostalitlusvõime teiste toodete või süsteemidega.

(2)

Euroopa standardimist korraldatakse asjaomaste sidusrühmade poolt ja nende jaoks kas riikide esinduste (Euroopa Standardikomitee (CEN) ja Euroopa Elektrotehnika Standardikomitee (Cenelec)) või vahetu osalemise kaudu (Euroopa Telekommunikatsioonistandardite Instituut (ETSI)) ning selle aluseks on Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) poolt standardimise valdkonnas tunnustatud põhimõtted, nagu ühtsus, läbipaistvus, avatus, konsensus, kohaldamise vabatahtlikkus, erihuvidest sõltumatuks jäämine ja tõhusus (edaspidi „aluspõhimõtted”). Kooskõlas nende aluspõhimõtetega on tähtis, et kõik asjaomased huvitatud isikud, riigiasutused ning väikesed ja keskmise suurusega ettevõtted (VKEd) kaasa arvatud, oleksid asjakohaselt riiklikku ja Euroopa standardimisprotsessi kaasatud. Riikide standardiorganisatsioonid peaksid ka sidusrühmade osalemist innustama ja hõlbustama.

(3)

Euroopa standardimine aitab parandada ettevõtete konkurentsivõimet, hõlbustades eelkõige kaupade ja teenuste vaba liikumist, võrkude koostalitlusvõimet, kommunikatsiooni, tehnika arengut ja innovatsiooni. Euroopa standardimine tugevdab Euroopa tööstuse konkurentsivõimet maailmas, eriti kui see toimub kooskõlastatult rahvusvaheliste standardiorganisatsioonidega, nimelt Rahvusvahelise Standardiorganisatsiooni (ISO), Rahvusvahelise Elektrotehnikakomisjoni (IEC) ja Rahvusvahelise Telekommunikatsiooni Liiduga (ITU). Standardid avaldavad majandusele tavaliselt märkimisväärselt soodsat mõju, soodustades näiteks siseturu majanduslikku põimumist, uute ja täiustatud toodete või turgude väljaarendamist ning parandades tarnetingimusi. Standardite kasutamine suurendab seega tavaliselt konkurentsi ning vähendab toodangu ja müügiga seotud kulusid, tuues kasu majandusele tervikuna ja eelkõige tarbijatele. Standarditega saab hoida ja parandada kvaliteeditaset, anda teavet ning tagada koostalitlusvõime ja kokkusobivuse, suurendades seeläbi ohutust ja väärtust tarbijate jaoks.

(4)

Euroopa standardeid võtavad vastu Euroopa standardiorganisatsioonid: CEN, Cenelec ja ETSI.

(5)

Euroopa standardid mängivad siseturul väga olulist rolli, kuna näiteks eeldatakse, et tänu harmoneeritud standardite kasutamisele vastavad turustatavad tooted asjaomaste liidu ühtlustamise õigusaktidega nende suhtes kehtestatud olulistele nõuetele. Need nõuded peaksid olema täpselt sõnastatud, et vältida väärtõlgendamist Euroopa standardiorganisatsioonide poolt.

(6)

Standardimine muutub rahvusvahelises kaubanduses ja turgude avamisel järjest tähtsamaks. Liit peaks püüdma edendada Euroopa ja rahvusvaheliste standardiorganisatsioonide vahelist koostööd. Samuti peaks liit edendama kahepoolseid suhteid kolmandate riikidega, et kooskõlastada standardimistegevust ja edendada Euroopa standardeid, näiteks lepingute sõlmimiseks peetavatel läbirääkimistel või standardimisekspertide lähetamisel kolmandatesse riikidesse. Lisaks peaks liit ergutama Euroopa standardiorganisatsioonide kontakte erafoorumite ja konsortsiumitega, säilitades aga seejuures Euroopa standardimise esmatähtsuse.

(7)

Euroopa standardimist reguleerib konkreetne õigusraamistik, mis koosneb kolmest õigusaktist: Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. juuni 1998. aasta direktiiv 98/34/EÜ, millega nähakse ette tehnilistest standarditest ja eeskirjadest ning infoühiskonna teenuste eeskirjadest teatamise kord, (3) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. oktoobri 2006. aasta otsus nr 1673/2006/EÜ Euroopa standardimise rahastamise kohta (4) ja nõukogu 22. detsembri 1986. aasta otsus 87/95/EMÜ standardimise kohta infotehnoloogia ja telekommunikatsiooni valdkonnas (5). Praegune õigusraamistik ei ole viimastel aastakümnetel Euroopa standardimises toimunud arenguga kaasas käinud. Seepärast tuleks praegust õigusraamistikku lihtsustada ja kohandada, et võtta arvesse standardimise uusi aspekte ning selle kaudu ka eelnimetatud Euroopa standardimise viimaseid arengusuundi ja edasisi ülesandeid. Eelkõige puudutab see teenusestandardite koostamist ja lisaks ametlikele standarditele ka muude standardimisdokumentide arengut.

(8)

Euroopa Parlamendi 21. oktoobri 2010. aasta resolutsioonis Euroopa standardimise tuleviku kohta (6) ning Euroopa standardimissüsteemi läbivaatamise ekspertide rühma 2010. aasta veebruari aruandes pealkirjaga „Standardimine konkurentsivõimelise ja innovaatilise Euroopa heaks: visioon aastaks 2020” on esitatud suur hulk strateegilisi soovitusi Euroopa standardimissüsteemi läbivaatamise kohta.

(9)

Standardite ja standardimise kui liidu poliitika elluviimise vahendite tõhususe tagamine eeldab tulemuslikku ja tõhusat standardimissüsteemi, mis moodustaks paindliku ja läbipaistva raamistiku kõigi osaliste vahelise konsensuse saavutamiseks ja mis oleks ka rahaliselt jätkusuutlik.

(10)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2006. aasta direktiiviga 2006/123/EÜ teenuste kohta siseturul (7) on kehtestatud üldsätted, mis lihtsustavad teenuseosutajate asutamisvabaduse teostamist ja teenuste vaba liikumist, säilitades samas teenuste kõrge kvaliteedi. Direktiiv kohustab liikmesriike koostöös komisjoniga edendama vabatahtlike Euroopa standardite väljatöötamist, et hõlbustada eri liikmesriikides teenuseosutajate pakutavate teenuste vastavust ning edendada teenuse kasutajatele teabe andmist ja teenuste osutamise kvaliteeti. Direktiiv 98/34/EÜ kehtib siiski ainult toodete suhtes ega hõlma otsesõnu teenusestandardeid. Samas ei ole teenuste ja kaupade vahele selge piiri tõmbamine siseturul enam nii oluline. Tegelikult ei ole alati võimalik tootestandardeid teenusestandarditest selgelt eristada. Paljud tootestandardid sisaldavad teenusekomponenti ning teenusestandardid hõlmavad tihti osaliselt ka tooteid. Seega tuleb praegust õiguslikku raamistikku uute oludega kohandada ja laiendada selle reguleerimisala ka teenusestandarditele.

(11)

Teenusestandardid on sarnaselt teiste standarditega vabatahtlikud ja peaksid lähtuma turust, seadma esikohale nende ettevõtjate ja sidusrühmade vajadused, keda kõnealused standardid otseselt või kaudselt mõjutavad, arvestama üldsuse huvidega ja põhinema aluspõhimõtetel, sealhulgas konsensusel. Need peaksid peamiselt keskenduma toodete ja protsessidega seotud teenustele.

(12)

Tuleks kohaldada sellist õigusraamistikku, mis võimaldab komisjonil taotleda ühelt või mitmelt Euroopa standardiorganisatsioonilt teenuste jaoks Euroopa standardi või Euroopa standardimisdokumentide väljatöötamist, tunnustades täiel määral aluslepingutes sätestatud pädevuse jagunemist liidu ja liikmesriikide vahel. See puudutab eriti Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELi toimimise leping) artikleid 14, 151, 152, 153, 165, 166 ja 168 ning Euroopa Liidu lepingule (ELi leping) ja ELi toimimise lepingule lisatud protokolli nr 26 (üldhuviteenuste kohta), mille kohaselt kuulub liikmesriikide ainupädevusse nende sotsiaalkindlustus-, kutseharidus- ja tervishoiusüsteemide aluspõhimõtete määratlemine ning nende süsteemide pakutavate teenuste haldamise, rahastamise, korraldamise ja osutamise raamtingimuste seadmine koos nende kvaliteedi-, ohutus- ja muude nõuete määratlemisega, ilma et see piiraks ELi toimimise lepingu artikli 168 lõike 4 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. septembri 2005. aasta direktiivi 2005/36/EÜ (kutsekvalifikatsioonide tunnustamise kohta) (8) kohaldamist. Komisjon ei tohiks mõjutada kõnealuse taotluse abil õigust pidada läbirääkimisi kollektiivlepingute üle, neid sõlmida ja täita ning õigust osaleda töövaidlustes vastavalt siseriiklikule õigusele ja tavadele, mis on kooskõlas liidu õigusega.

(13)

Euroopa standardiorganisatsioonide suhtes kohaldatakse konkurentsiõigust, kuivõrd neid võib lugeda ettevõtjaks või ettevõtjate ühenduseks ELi toimimise lepingu artiklite 101 ja 102 tähenduses.

(14)

Liidus võtavad riiklikke standardeid vastu riikide standardiorganisatsioonid, mille tagajärjeks võib olla omavahel vastuolus olevate standardite kehtimine ja tehnilised takistused siseturul. Seetõttu on siseturu ja liidus toimuva standardimise tõhususe huvides vaja säilitada riikide standardiorganisatsioonide, Euroopa standardiorganisatsioonide ja komisjoni vahel senine korrapärane teabevahetus nende praeguse ja edaspidise standardimistegevuse üle, mis hõlmab Euroopa standardiorganisatsioonide raames riikide standardiorganisatsioonide suhtes kohaldatavat status quo säilitamise põhimõtet käsitlevaid sätteid, mille kohaselt riiklikud standardid kaotavad kehtivuse pärast uue Euroopa standardi avaldamist. Riikide ja Euroopa standardiorganisatsioonid peaksid ka järgima teabevahetust puudutavaid sätteid tehniliste kaubandustõkete lepingu (9) 3. lisas.

(15)

Seoses liikmesriikide kohustusega teavitada komisjoni oma riikide standardiorganisatsioonidest ei tohiks nõuda eraldi siseriiklike seaduste vastuvõtmist nende organisatsioonide tunnustamiseks.

(16)

Riikide standardiorganisatsioonide, Euroopa standardiorganisatsioonide ja komisjoni vaheline korrapärane teabevahetus ei tohiks takistada riikide standardiorganisatsioone täitmast muid kohustusi ja ülesandeid ega järgimast tehniliste kaubandustõkete lepingu 3. lisa sätteid.

(17)

Ühiskondlike huvide esindamise ja ühiskondlike sidusrühmade Euroopa standardimistegevuses osalemise all peetakse silmas selliste organisatsioonide ja poolte tegevust, kes esindavad laiema sotsiaalse kõlapinnaga, näiteks keskkonnakaitsjate, tarbijate ja töövõtjate huve. Teisest küljest osutab ühiskondlike huvide esindamine ja sotsiaalsete sidusrühmade Euroopa standardimistegevuses osalemine eriti töövõtjate ja töötajate põhiõigusi esindavate organisatsioonide, näiteks ametiühingute tegevusele.

(18)

Otsustusprotsesside kiirendamiseks tuleks riikide ja Euroopa standardiorganisatsioonidel levitada kergesti kättesaadavat teavet oma tegevuse kohta, edendades selleks oma asjaomastes standardimissüsteemides info- ja kommunikatsioonitehnoloogia (IKT) kasutamist, näiteks pakkuma kõigile asjaomastele sidusrühmadele kergestikasutatavat veebipõhist võimalust avaldada arvamust standardieelnõude kohta ning korraldama tehniliste komisjonide virtuaalseid koosolekuid, sealhulgas veebi- või videokonverentside kujul.

(19)

Standardid aitavad liidu poliitikal tulla toime selliste oluliste ühiskondlike ülesannetega nagu kliimamuutus, ressursside säästev kasutamine, innovatsioon, elanikkonna vananemine, puuetega inimeste kaasamine, tarbijakaitse ning töötingimused ja tööohutus. Edendades kõnealustes valdkondades laienevatel turgudel toodete ja tehnoloogiate Euroopa ja rahvusvahelisi standardeid, võib liit luua oma ettevõtjate jaoks konkurentsieelise ja soodustada kaubavahetust, eelkõige VKEde jaoks, kes moodustavad suure osa Euroopa ettevõtjatest.

(20)

Standardid on ettevõtjate, eriti VKEde konkurentsivõime seisukohalt oluline töövahend, ning nende osalemine standardimisprotsessis on liidu tehnoloogilise progressi jaoks ülioluline. Seepärast on tähtis, et standardimisraamistik innustaks VKEsid aktiivselt osalema ja andma standardimistegevuse jaoks uuenduslikke tehnoloogilisi lahendusi. See hõlmab nende osalemist riiklikul tasandil, kus nad võivad väiksemate kulude ja keelebarjääri puudumise tõttu teistest tulemuslikumalt tegutseda. Seetõttu peaks käesolev määrus suurendama VKEde esindatust ja osalemist nii riiklikes kui ka Euroopa tasandi tehnilistes komiteedes, muutma standardid VKEdele kättesaadavamaks ja suurendama nende sellealast teadlikkust.

(21)

Euroopa standardid on VKEde konkurentsivõime seisukohast eluliselt olulised, kuid samas on VKEd mõnel juhul Euroopa standardimistegevuses alaesindatud. Seega peaks käesolev määrus hõlbustama ja ergutama VKEde asjakohast esindatust ja osalemist Euroopa standardimisprotsessis üksusega, mis on VKEde ja VKEsid riigi tasandil esindavate organisatsioonidega tulemuslikult kontaktis ja neid nõuetekohaselt esindab.

(22)

Standardid võivad avaldada laialdast mõju ühiskonnale, eelkõige kodanike turvalisusele ja heaolule, võrkude tõhususele, keskkonnale, tööohutusele ja töötingimustele, juurdepääsule ja muudele üldistele poliitikavaldkondadele. Seepärast on oluline tagada, et ühiskondlike sidusrühmade rolli ja panust standardite väljatöötamisel tugevdatakse, toetades jõuliselt organisatsioone, kes esindavad tarbijaid ning keskkonna ja ühiskondlikke huve.

(23)

Euroopa standardiorganisatsioonide ülesanne toetada ja hõlbustada kõigi asjaomaste sidusrühmade esindatust ja tulemuslikku osalemist ei tähenda sidusrühmadele hääleõiguse andmist, kui see ei ole just ette nähtud Euroopa standardiorganisatsioonide töökorras.

(24)

Euroopa standardimissüsteem peab täiel määral arvesse võtma ka ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni (10). Seepärast on tähtis, et tarbijate huve esindavad organisatsioonid piisavalt esindaksid ja hõlmaksid ka puuetega isikute huve. Lisaks tuleks kõigi kättesaadavate vahenditega hõlbustada puuetega inimeste osalemist standardimisprotsessis.

(25)

Standardimise kui liidu õigusakte ja poliitikat toetava abivahendi tähtsuse tõttu ja vältimaks hilisemaid vastuväiteid harmoneeritud standarditele ja nende tagantjärele muutmist, on tähtis, et avaliku sektori asutused osaleksid nende standardite väljatöötamise kõigil etappidel, kus nad seda teha saavad, eriti tooteid käsitlevate liidu ühtlustamise õigusaktidega hõlmatud valdkondades.

(26)

Standardites tuleks arvestada sellega, milline on toote või teenuse keskkonnamõju kogu tema olelusringi jooksul. Komisjoni Teadusuuringute Ühiskeskus on välja töötanud olulised ja üldsusele kättesaadavad vahendid sellise mõju hindamiseks kogu olelusringi kestel. Seepärast tuleks käesoleva määrusega tagada, et Teadusuuringute Ühiskeskus saab täita Euroopa standardimissüsteemis aktiivset rolli.

(27)

Komisjoni ja Euroopa standardimissüsteemi vahelise koostöö elujõulisus eeldab tulevaste standardite koostamise taotluste hoolikat kavandamist. Sellist kavandamist saaks parandada eelkõige huvitatud isikute, sealhulgas riikide turujärelevalve asutuste panuse kaudu, võttes kasutusele mehhanismid arvamuste kogumiseks ja hõlbustades teabevahetust kõigi huvitatud isikute vahel. Direktiiviga 98/34/EÜ on juba ette nähtud võimalus taotleda Euroopa standardiorganisatsioonidelt Euroopa standardite väljatöötamist ja seega on otstarbekas parandada kõnealust kavandamist ja muuta see selgemaks aastase töökavaga, mis peaks sisaldama ülevaadet kõigist standardite koostamise taotlustest, mille komisjon kavatseb Euroopa standardiorganisatsioonidele esitada. Tuleb tagada tihe koostöö Euroopa standardiorganisatsioonide ja vastavalt käesolevale määrusele liidu toetust saavate Euroopa sidusrühmade organisatsioonide ja komisjoni vahel komisjoni iga-aastase liidu standardimise töökava koostamisel ja standardimistaotluste ettevalmistamisel, et analüüsida ettepanekute asjakohasust turgude jaoks ja seadusandja püstitatud poliitika eesmärke ning võimaldada Euroopa standardiorganisatsioonidel standardimistegevuse taotlustele kiiremini reageerida.

(28)

Enne Euroopa standardimistaotluste või Euroopa standardimisdokumentide taotluste või harmoneeritud standarditele esitatavate vastuväidete esitamist käesoleva määruse kohaselt moodustatavale komiteele peaks komisjon konsulteerima liikmesriikide ekspertidega, näiteks kaasates vastavate liidu õigusaktidega moodustatavaid komiteesid või selliste komiteede puudumise korral valdkondlike ekspertidega muul viisil konsulteerides.

(29)

Mitmes direktiivis toodete turuleviimise tingimuste ühtlustamise kohta on täpsustatud, et komisjon võib taotleda, et Euroopa standardiorganisatsioonid võtaksid vastu harmoneeritud standardid, millele toetudes võib eeldada, et toode vastab kehtivatele olulistele nõuetele. Mitu sellist direktiivi sisaldab ka hulka sätteid neid standardeid puudutavate vastuväidete kohta juhul, kui standardid ei hõlma või ei hõlma täielikult kõiki kohaldatavaid nõudeid. Ettevõtjate ja Euroopa standardiorganisatsioonide jaoks ebakindlust tekitavaid vastuolulisi sätteid sisaldavad eelkõige järgmised õigusaktid: nõukogu 21. detsembri 1989. aasta direktiiv 89/686/EMÜ isikukaitsevahendeid käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta, (11) nõukogu 5. aprilli 1993. aasta direktiiv 93/15/EMÜ tsiviilotstarbeliseks kasutamiseks mõeldud lõhkematerjalide turuletoomist ja järelevalvet käsitlevate sätete ühtlustamise kohta, (12) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. märtsi 1994. aasta direktiiv 94/9/EÜ plahvatusohtlikus keskkonnas kasutatavaid seadmeid ja kaitsesüsteeme käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta, (13) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. juuni 1994. aasta direktiiv 94/25/EÜ väikelaevu käsitlevate liikmesriikide õigus- ja haldusnormide ühtlustamise kohta, (14) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. juuni 1995. aasta direktiiv 95/16/EÜ lifte käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta, (15) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. mai 1997. aasta direktiiv 97/23/EÜ surveseadmeid käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta, (16) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 31. märtsi 2004. aasta direktiiv 2004/22/EÜ mõõtevahendite kohta, (17) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. mai 2007. aasta direktiiv 2007/23/EÜ pürotehniliste toodete turule laskmise kohta, (18) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2009. aasta direktiiv 2009/23/EÜ mitteautomaatkaalude kohta (19) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. septembri 2009. aasta direktiiv 2009/105/EÜ lihtsate surveanumate kohta (20). Seepärast peaks käesolevasse määrusesse lisama Euroopa Parlamendi ja nõukogu 9. juuli 2008. aasta otsuses 768/2008/EÜ toodete turustamise ühise raamistiku kohta (21) sätestatud ühtse korra, kustutama kõneluste direktiivide asjaomased sätted ja andma Euroopa Parlamendile õiguse esitada vastavalt käesolevale määrusele harmoneeritud standardi suhtes vastuväiteid.

(30)

Riiklikud ametiasutused peaksid kõiki asjakohaseid tehnilisi spetsifikatsioone võimalikult palju ära kasutama riistvara, tarkvara ja infotehnoloogia teenuste ostmisel, valides näiteks tehnilised spetsifikatsioonid, mida saavad rakendada kõik asjast huvitatud tarnijad; sellega suurendatakse konkurentsi ja vähendatakse seotust ainult ühe tarnijaga. Euroopa Parlamendi ja nõukogu 31. märtsi 2004. aasta direktiivis 2004/17/EÜ, millega kooskõlastatakse vee-, energeetika-, transpordi- ja postiteenuste sektoris tegutsevate ostjate hankemenetlused, (22) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 31. märtsi 2004. aasta direktiivis 2004/18/EÜ ehitustööde riigihankelepingute, asjade riigihankelepingute ja teenuste riigihankelepingute sõlmimise korra kooskõlastamise kohta, (23) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. juuli 2009. aasta direktiivis 2009/81/EÜ, millega kooskõlastatakse teatavate kaitse- ja julgeolekuvaldkonnas ostjate poolt sõlmitavate ehitustööde ning asjade ja teenuste riigihankelepingute sõlmimise kord, (24) ning komisjoni 23. detsembri 2002. aasta määruses (EÜ, Euratom) nr 2342/2002, millega kehtestatakse Euroopa ühenduste üldeelarve suhtes kohaldatavat finantsmäärust käsitleva nõukogu määruse (EÜ, Euratom) nr 1605/2002 üksikasjalikud rakenduseeskirjad, (25) on sätestatud, et riigihangete puhul määratletakse tehnilised spetsifikatsioonid, tuginedes Euroopa standardid ülevõtnud riiklikele standarditele, Euroopa tehnilistele kinnitustele, ühistele tehnilistele spetsifikatsioonidele, rahvusvahelistele standarditele, muudele Euroopa standardiorganisatsioonide kehtestatud tehnilistele kontrollisüsteemidele, või juhul, kui need puuduvad, projekteerimise, arvestusmeetodi ning tööde teostamise ja toodete kasutamisega seotud riiklikele standarditele, riiklikele tehnilistele kinnitustele või riiklikele tehnilistele spetsifikatsioonidele või samaväärsetele materjalidele. IKT tehnilisi spetsifikatsioone koostavad sageli aga hoopis teised standardite koostamisega tegelevad organisatsioonid ning need ei kuulu ühtegi direktiivides 2004/17/EÜ, 2004/18/EÜ või 2009/81/EÜ ega määruses (EÜ, Euratom) nr 2342/2002 sätestatud standardite või kinnituste kategooriasse. Seepärast tuleb ette näha võimalus, et riigihangete tehnilised spetsifikatsioonid võiksid viidata IKT tehnilistele spetsifikatsioonidele, et käia kaasas IKT valdkonna kiire arenguga, soodustada piiriüleste teenuste pakkumist, julgustada konkurentsi ja edendada koostalitlusvõimet ja innovatsiooni.

(31)

Tehnilistel spetsifikatsioonidel, mida ei ole võtnud vastu Euroopa standardiorganisatsioonid, ei ole Euroopa standarditega samaväärset staatust. Mõningate IKT tehniliste spetsifikatsioonide väljatöötamisel ei lähtuta aluspõhimõtetest. Seepärast tuleks käesolevas määruses sätestada nende IKT tehniliste spetsifikatsioonide valimise kord, millele võib riigihangetes viidata, kaasates sellesse protsessi ulatuslike konsultatsioonide käigus mitmesuguseid sidusrühmi, sh Euroopa standardiorganisatsioone, ettevõtteid ja riigiasutusi. Samuti tuleks käesoleva määrusega näha kriteeriumide loetelu kujul ette nõuded sellistele tehnilistele spetsifikatsioonidele ja nendega seotud arendusprotsessidele. IKT tehniliste spetsifikatsioonide valimise nõudeid käsitlevad kriteeriumid peaksid tuginema aluspõhimõtetele ning tagama üldiste poliitiliste eesmärkide ja ühiskondlike vajaduste arvessevõtu.

(32)

Innovatsiooni ja konkurentsi toetamise huvides ei tohiks ühe konkreetse tehnilise spetsifikatsiooni väljavalimine tähendada seda, et konkureerivat tehnilist spetsifikatsiooni ei saa käesoleva määruse sätete kohaselt välja valida. Valimisel tuleks lähtuda sellest, kas kriteeriumid on täidetud ja kas tehniline spetsifikatsioon on saavutanud märkimisväärse turul kasutuselevõtu taseme.

(33)

Valitud IKT tehnilised spetsifikatsioonid võivad aidata rakendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. septembri 2009. aasta otsust nr 922/2009/EÜ Euroopa haldusasutuste koosvõimealaste lahenduste (ISA) kohta, (26) millega on aastateks 2010–2015 kehtestatud Euroopa haldusasutuste ja liidu institutsioonide ja organite koosvõimealaste lahenduste programm, mille raames töötatakse välja koostalitlusvõimet soodustavad üldised ja ühised lahendused.

(34)

IKT valdkonnas võib tekkida olukord, kus on otstarbekas toetada liidu tasandil asjaomaste standardite kasutamist või nõuda nende täitmist, et tagada ühtsel turul koostalitlusvõime ja suurendada kasutajate valikuvabadust. Samuti võib juhtuda, et konkreetsed Euroopa standardid ei vasta enam tarbijate vajadustele või takistavad tehnoloogia arengut. Seepärast on Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. märtsi 2002. aasta direktiivis 2002/21/EÜ elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste ühise reguleeriva raamistiku kohta (27) sätestatud, et komisjon võib vajaduse korral paluda Euroopa standardiorganisatsioonidel koostada standardeid, panna kokku standardite või spetsifikatsioonide nimekiri ja avaldada see Euroopa Liidu Teatajas, et soodustada nende kasutamist või muuta nende rakendamine kohustuslikuks, või kõrvaldada standardeid või spetsifikatsioone sellisest nimekirjast.

(35)

Käesolev määrus ei tohiks takistada Euroopa standardiorganisatsioone ka edaspidi koostamast IKT valdkonna standardeid ning tihendamast koostööd muude standardite väljatöötamisega tegelevate organitega eelkõige IKT valdkonnas, et tagada standardite ja spetsifikatsioonide kohaldamisel järjepidevus ning vältida killustatust ja dubleerimist.

(36)

Käesolevas määruses sätestatud IKT tehniliste spetsifikatsioonide valimise kord ei tohiks vähendada Euroopa standardimissüsteemi sidusust. Seepärast tuleks käesolevas määruses näha ette ka tingimused, mille põhjal saab väita, et tehniline spetsifikatsioon ei ole teiste Euroopa standarditega vastuolus.

(37)

Enne IKT tehniliste spetsifikatsioonide väljavalimist, millele saaks avalikel hangetel viidata, tuleks komisjoni 28. novembri 2011. aasta otsusega (28) loodud sidusrühmade platvormi kasutada foorumina, et menetluse õiguspärasuse tagamiseks konsulteerida üleeuroopaliste ja riikide sidusrühmade, Euroopa standardiorganisatsioonide ja liikmesriikidega.

(38)

Otsusega 1673/2006/EÜ on kehtestatud eeskirjad, mis käsitlevad liidu osalemist Euroopa standardimise rahastamises, et seeläbi tagada Euroopa standardite ja muude Euroopa standardimisdokumentide väljatöötamine ja läbivaatamine liidu eesmärke, õigusakte ja poliitikat toetaval moel. Haldusliku ja eelarvelise lihtsustamise seisukohast on otstarbekas lisada nimetatud otsuse sätted käesolevasse määrusesse ja kasutada igal võimalusel kõige vähem koormavaid menetlusi.

(39)

Kuna Euroopa standardimine pakub liidu õigusaktidele, poliitikale ja eri liiki standardimistegevusele väga laiaulatuslikku tuge, tuleks ette näha erinevad rahastamise menetlused. Peamiselt on tegu pakkumiskutseta toetusega, mis eraldatakse Euroopa standardiorganisatsioonidele ja riikide standardiorganisatsioonidele vastavalt nõukogu 25. juuni 2002. aasta määruse (EÜ, Euratom) nr 1605/2002 (mis käsitleb Euroopa ühenduste üldeelarve suhtes kohaldatavat finantsmäärust) (29) artikli 110 lõike 1 teisele lõigule ja määruse (EÜ, Euratom) nr 2342/2002 artikli 168 lõike 1 punktile d. Lisaks peaks samu sätteid kohaldama ka organisatsioonide suhtes, keda ei loeta käesolevas määruses Euroopa standardiorganisatsioonideks, kuid kellele on põhiõigusaktiga antud volitused ja kellele on usaldatud Euroopa standardimist toetav eeltöö koostöös Euroopa standardiorganisatsioonidega.

(40)

Kuivõrd Euroopa standardiorganisatsioonid toetavad jätkuvalt liidu tegevust, peaksid neil olema tõhusalt ja tulemuslikult toimivad peasekretariaadid. Sellest tulenevalt peaks komisjonil olema lubatud anda kõnealustele Euroopa üldistes huvides tegutsevatele organisatsioonidele toetusi, rakendamata tegevustoetuste eraldamisel määruse (EÜ, Euratom) nr 1605/2002 artikli 113 lõikes 2 sätestatud iga-aastase vähendamise põhimõtet.

(41)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. oktoobri 2006. aasta otsusega nr 1639/2006/EÜ, millega kehtestatakse konkurentsivõime ja uuendustegevuse raamprogramm (2007–2013), (30) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. detsembri 2006. aasta otsusega nr 1926/2006/EÜ, millega kehtestatakse ühenduse tarbijapoliitika tegevusprogramm aastateks 2007–2013, (31) ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. mai 2007. aasta määrusega (EÜ) nr 614/2007 keskkonna rahastamisvahendi (LIFE+) kohta (32) on juba ette nähtud võimalus pakkuda rahalist toetust Euroopa organisatsioonidele, kes esindavad standardimises VKEsid, tarbijaid ja keskkonnahuve, ning eritoetust organisatsioonidele, kes esindavad standardimises ühiskondlikke huve. Otsuse nr 1639/2006/EÜ, otsuse nr 1926/2006/EÜ ja määruse (EÜ) nr 614/2007 kohane rahastamine lõpeb 31. detsembril 2013. Euroopa standardimise arengu jaoks on äärmiselt tähtis, et ka edaspidi toetataks ja julgustataks VKEsid, tarbijaid ning ühiskondlikke ja keskkonnahuve esindavate Euroopa organisatsioonide aktiivset osalust. Sellised organisatsioonid tegutsevad Euroopa üldistes huvides ning moodustavad tänu konkreetsetele volitustele, mille riikide mittetulundusorganisatsioonid on neile andnud, Euroopa võrgustiku, mis esindab liikmesriikides tegutsevaid mittetulundusorganisatsioone ning toetab aluslepingute eesmärkidele vastavaid põhimõtteid ja poliitikat. Euroopa standardimises VKEsid, tarbijaid, ühiskondlikke ja keskkonnahuve esindavatel Euroopa organisatsioonidel on tulenevalt oma tegutsemiskeskkonnast ja põhikirjalistest eesmärkidest liidu eesmärkides ja poliitikas alaline ja oluline roll. Seetõttu peaks komisjonil olema võimalik anda kõnealustele organisatsioonidele ka edaspidi toetust, rakendamata tegevustoetuste eraldamisel määruse (EÜ, Euratom) nr 1605/2002 artikli 113 lõikes 2 sätestatud iga-aastase vähendamise põhimõtet.

(42)

Standardimistegevuse rahastamine peaks katma ka Euroopa standardite või toodete ja teenuste Euroopa standardimisdokumendiga seotud ettevalmistus- ja lisatöö raames tehtud kulutusi. See on vajalik peamiselt uurimistegevuse, õigusakte ettevalmistavate dokumentide, laboritevaheliste katsete ning standardite valideerimise ja hindamise puhul. Lisaks peaks standardimise edendamine nii Euroopa kui ka rahvusvahelises plaanis jätkuma läbi koostöö- ja tehnilise abi programmide kolmandate riikidega. Selleks, et hõlbustada juurdepääsu turgudele ja tõsta liidu ettevõtete konkurentsivõimet, peaks olema võimalik anda toetusi muudele asutustele, mis valitakse välja pakkumiskutsega või vajaduse korral lepingute sõlmimise teel.

(43)

Liidu rahastamise eesmärgiks peaks olema Euroopa standardite või toodete ja teenuste Euroopa standardimisdokumentide väljatöötamine, nende kasutamise hõlbustamine ettevõtetele nende liidu ametlikesse keeltesse tõlkimise jõulisema toetamise kaudu, et võimaldada VKEdel Euroopa standardite mõistmisest ja kohaldamisest täit kasu saada, Euroopa standardimissüsteemi ühtsuse suurendamine ning kõigile liidu turul tegutsevatele isikutele õiglase ja läbipaistva juurdepääsu tagamine Euroopa standarditele. See on eriti tähtis juhtudel, mil standardite kasutamine võimaldab järgida asjaomaseid liidu õigusakte.

(44)

Käesoleva määruse tõhusa kohaldamise tagamiseks peaks olema võimalik kasutada sobivat ekspertabi, eelkõige auditite ja finantsjuhtimise alal, aga ka haldustuge kohaldamise hõlbustamiseks, ning hinnata regulaarselt liidu toetust saanud tegevuse asjakohasust, et olla kindel sellise tegevuse kasulikkuses ja mõjus.

(45)

Samuti tuleks võtta asjakohaseid meetmeid, et vältida pettust ja eeskirjade eiramist ning nõuda tagasi summad, mis on makstud alusetult vastavalt nõukogu 18. detsembri 1995. aasta määrusele (EÜ, Euratom) nr 2988/95 Euroopa ühenduste finantshuvide kaitse kohta, (33)11. novembri 1996. aasta määrusele (Euratom, EÜ) nr 2185/96, mis käsitleb komisjoni tehtavat kohapealset kontrolli ja inspekteerimist, et kaitsta Euroopa ühenduste finantshuve pettuste ja igasuguse muu eeskirjade eiramiste eest, (34) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. mai 1999. aasta määrusele (EÜ) nr 1073/1999 Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) juurdluste kohta (35).

(46)

Selleks, et ajakohastada Euroopa standardiorganisatsioonide nimekirju ning kohandada VKEsid ja ühiskondlikke sidusrühmi esindavaid organisatsioone käsitlevaid kriteeriume seoses nende mittetulundusliku iseloomu ja representatiivsusega, peaks komisjonil olema õigus võtta kooskõlas ELi toimimise lepingu artikliga 290 vastu delegeeritud õigusakte käesoleva määruse lisade muutmiseks. On eriti oluline, et komisjon viiks oma ettevalmistava töö käigus läbi asjakohaseid konsultatsioone, sealhulgas ekspertide tasandil. Delegeeritud õigusaktide ettevalmistamisel ja koostamisel peaks komisjon tagama asjaomaste dokumentide sama- ja õigeaegse ning asjakohase edastamise Euroopa Parlamendile ja nõukogule.

(47)

Käesoleva määrusega moodustatud komitee peaks valdkondlike ekspertide arvamust nõuetekohaselt arvesse võttes abistama komisjoni kõigis käesoleva määruse rakendamisega seotud küsimustes.

(48)

Selleks et tagada ühetaolised tingimused käesoleva määruse rakendamiseks, tuleks komisjonile anda rakendamisvolitused. Kõnealuseid volitusi tuleks kasutada vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. veebruari 2011. aasta määrusele (EL) nr 182/2011, millega kehtestatakse eeskirjad ja üldpõhimõtted, mis käsitlevad liikmesriikide läbiviidava kontrolli mehhanisme, mida kohaldatakse komisjoni rakendamisvolituste teostamise suhtes (36).

(49)

Nõuandemenetlust tuleks kasutada selliste rakendusaktide vastuvõtmiseks, mis käsitlevad vastuväiteid harmoneeritud standarditele, mille puhul ei ole viidet harmoneeritud standardile Euroopa Liidu Teatajas veel avaldatud, kuna asjaomase standardi põhjal ei ole veel saadud eeldada vastavust kohaldatavates liidu ühtlustamise õigusaktides sätestatud olulistele nõuetele.

(50)

Kõigi Euroopa standardiorganisatsioonidele esitatavate standardimistaotluste, samuti rakendusaktide puhul, mis käsitlevad vastuväiteid harmoneeritud standarditele, mille puhul on viide harmoneeritud standardile Euroopa Liidu Teatajas juba avaldatud, tuleks kasutada kontrollimenetlust, kuna selline otsus võib mõjutada eeldust, et kohaldatavad olulised nõuded on täidetud.

(51)

Käesoleva määruse põhieesmärkide saavutamiseks, kiirete otsustusprotsesside hõlbustamiseks ning kogu standardite väljatöötamisaja lühendamiseks tuleks sellise menetluse korral võimalikult laialdaselt kasutada määruses (EL) nr 182/2011 sätestatud töökorrameetmeid, mis võimaldavad asjaomase komitee eesistujal sõltuvalt küsimuse kiireloomulisusest kehtestada tähtaja, milleks komitee peab oma arvamuse esitama. Kui see on õigustatud, peaks olema võimalik komitee arvamus saada kirjaliku menetluse teel, ning kui mõni komitee liige ei vasta, tuleks see lugeda vaikimisi nõusolekuks.

(52)

Kuna liikmesriigid ei suuda piisavalt saavutada käesoleva määruse eesmärke, nimelt tagada Euroopa standardiorganisatsioonide, riikide standardiorganisatsioonide, liikmesriikide ja komisjoni vahelise koostöö kaudu standardite ja standardimise kui liidu poliitikavahendite tõhusus ja tulemuslikkus, toodetele ja teenustele liidu õigusakte ja poliitikat toetavate Euroopa standardite kehtestamine ja Euroopa standardimisdokumentide väljaandmine, viitamiseks sobivate IKT tehniliste spetsifikatsioonide valimine, Euroopa standardimise rahastamine ja sidusrühmade osalemine Euroopa standardimises, ning nende mõju tõttu on neid parem saavutada liidu tasandil, võib liit võtta meetmeid kooskõlas ELi lepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev määrus nimetatud eesmärkide saavutamiseks vajalikust kaugemale.

(53)

Seepärast tuleks direktiive 89/686/EMÜ, 93/15/EMÜ, 94/9/EÜ, 94/25/EÜ, 95/16/EÜ, 97/23/EÜ, 98/34/EÜ, 2004/22/EÜ, 2007/23/EÜ, 2009/23/EÜ ja 2009/105/EÜ vastavalt muuta.

(54)

Otsus nr 1673/2006/EÜ ja otsus 87/95/EMÜ tuleks tunnistada kehtetuks,

a)

teema;

b)

etapp, millesse standardite ja Euroopa standardimisdokumentide väljatöötamisel on jõutud;

c)

viited aluseks võetud rahvusvahelistele standarditele.

a)

riiklikud standardieelnõud oleksid kättesaadavad selliselt, et kõigil olulistel osalistel, eeskätt teistes liikmesriikides tegutsevatel isikutel on võimalik esitada kommentaare;

b)

muud riigi standardiorganisatsioonid saavad kavandatud tegevuses passiivselt või aktiivselt osaleda, saates selleks kohale vaatleja.

a)

ettepanekute tegemine uute tööteemade kohta ja nende heakskiitmine;

b)

tehniline arutelu ettepanekute üle;

c)

kommentaaride esitamine eelnõude kohta;

d)

olemasolevate Euroopa standardite ja Euroopa standardimisdokumentide läbivaatamine;

e)

vastuvõetud Euroopa standardite ja Euroopa standardimisdokumentide ning teabe levitamine ja neist informeerimine.

a)

määrates oma aasta töökavas kindlaks standardiprojektid, mis pakuvad VKEdele erilist huvi;

b)

võimaldades VKEdele juurdepääsu standardimistegevusele, ilma et nad peaksid riigi standardiorganisatsiooni liikmeks hakkama;

c)

pakkudes standardimistegevuses osalemiseks tasuta juurdepääsu või erimäärasid;

d)

võimaldades vaba juurdepääsu standardieelnõudele;

e)

võimaldades oma veebilehel tasuta juurdepääsu standardite kokkuvõtetele;

f)

kohaldades standardite kättesaadavaks tegemisel erimäärasid ja pakkudes standardipakette madalama hinnaga.

a)

avaldada viited asjaomasele harmoneeritud standardile Euroopa Liidu Teatajas, jätta need avaldamata või avaldada need seal piirangutega;

b)

säilitada Euroopa Liidu Teatajas viited asjaomasele harmoneeritud standardile, säilitada piirangutega viited või kõrvaldada need viited.

a)

võetakse vastu artikli 8 lõikes 1 nimetatud Euroopa standardimist käsitlev liidu iga-aastane töökava;

b)

võetakse vastu artiklis 10 osutatud standardimistaotlused;

c)

tehakse otsus harmoneeritud standarditele esitatud ametlike vastuväidete kohta, nagu on sätestatud artikli 11 lõikes 1;

d)

tehakse otsus artiklis 13 osutatud IKT tehniliste spetsifikatsioonide valimise kohta;

e)

võetakse vastu artiklis 20 osutatud delegeeritud õigusaktid.

a)

liidu õigusaktide ja poliitika toetamiseks vajalike Euroopa standardite ja Euroopa standardimisdokumentide koostamine ja läbivaatamine;

b)

Euroopa standardite ja Euroopa standardimisdokumentide kvaliteedi ning liidu õigusaktidele ja poliitikale vastavuse kontrollimine;

c)

Euroopa standardimisega seotud ettevalmistus- ja lisatööd, sealhulgas uuringud, koostöömeetmed, sealhulgas rahvusvaheline koostöö, seminarid, hindamine, võrdlev analüüs, teadustöö, laboritöö, laboritevahelised katsed, vastavushindamised ning meetmed, millega tagatakse Euroopa standardite ja Euroopa standardimisdokumentide koostamisele ja läbivaatamisele kuluva aja lühendamine, kahjustamata aluspõhimõtteid, eriti avatuse, kvaliteedi, läbipaistvuse ja kõigi sidusrühmade konsensuse põhimõtet;

d)

Euroopa standardiorganisatsioonide peasekretariaatide töö, sealhulgas poliitika väljatöötamine, standardimistegevuse koordineerimine, tehnilise töö teostamine ja teabe edastamine huvitatud isikutele;

e)

liidu õigusakte ja poliitikat toetavate Euroopa standardite ja Euroopa standardimisdokumentide tõlkimine liidu ametlikesse keeltesse, mis ei ole Euroopa standardiorganisatsioonide ametlikud keeled, ning nõuetekohaselt põhjendatud juhtudel ka tõlkimine keeltesse, mis ei ole liidu ametlikud keeled;

f)

Euroopa standardeid ja Euroopa standardimisdokumente selgitavate, tõlgendavate ja lihtsustavate materjalide koostamine, sealhulgas kasutusjuhendite, standardite kokkuvõtete ja parimate tavadega seotud dokumentide koostamine ja teavitustegevus, strateegiad ja koolituskavad;

g)

tegevus, mille eesmärk on tehnilise abi programmid, koostöö kolmandate riikidega ning Euroopa standardisüsteemi, Euroopa standardite ja Euroopa standardimisdokumentide edendamine ja väärtustamine huvitatud isikute hulgas nii liidus kui ka rahvusvahelisel tasandil.

a)

riikide standardiorganisatsioonidele lõikes 1 osutatud standardimistoimingute jaoks, mida nad teostavad ühiselt koos Euroopa standardiorganisatsioonidega;

b)

muudele organisatsioonidele, kellele on usaldatud lõike 1 punktis a osutatud toimingutele kaasa aitamine või lõike 1 punktides c ja g osutatud toimingute elluviimine koostöös Euroopa standardiorganisatsioonidega.

a)

nende organisatsioonide toimimine ja tegevus, mis on seotud Euroopa ja rahvusvahelise standardimisega, sh tehnilise tööga ning teabe andmisega oma liikmetele ja teistele huvitatud isikutele;

b)

õigusliku ja tehnilise ekspertteabe andmine, sealhulgas uuringud, et hinnata seda, kas esineb vajadus Euroopa standardite ja Euroopa standardimisdokumentide järele ning selliste dokumentide koostamine, ning ekspertide koolitamine;

c)

osalemine tehnilises töös, mis on seotud Euroopa standardite ja Euroopa standardimisdokumentide koostamise ja läbivaatamisega, kuivõrd see on vajalik liidu õigusaktide ja poliitika toetamiseks;

d)

Euroopa standardite ja Euroopa standardimisdokumentide, standardeid käsitleva teabe ja nende kasutamise tutvustamine huvitatud isikutele, sealhulgas VKEdele ja tarbijatele.

a)

toetused ilma pakkumiskutseta või riigihanke tulemusena sõlmitud lepingud:

b)

pärast pakkumiskutset antavad toetused või riigihanke tulemusena sõlmitud lepingud teistele, artikli 15 lõike 2 punktis b osutatud asutustele, kes:

c)

toetused, mis antakse pärast pakkumiskutset vastavalt käesoleva määruse III lisa tingimustele vastavate Euroopa sidusrühmade organisatsioonidele, et nad saaksid teha artiklis 16 osutatud toiminguid.

a)

toetus konkreetse toimingu jaoks;

b)

tegevustoetus Euroopa standardiorganisatsioonidele ja vastavalt käesoleva määruse III lisa tingimustele vastavate Euroopa sidusrühmade organisatsioonidele kooskõlas määruses (EÜ, Euratom) nr 1605/2002 sätestatud eeskirjadega. Uuendamise korral ei vähendata tegevustoetust automaatselt.

a)

Euroopa standardid või Euroopa standardimisdokumendid, mida komisjon on taotlenud kooskõlas artikliga 10, võetakse vastu või vaadatakse läbi aja jooksul, mis ei ole pikem kui kõnealuses artiklis osutatud taotluses märgitud ajavahemik;

b)

VKEd, tarbijaorganisatsioonid ning keskkondlikud ja ühiskondlikud sidusrühmad on artikli 5 lõikes 1 osutatud Euroopa standardimistegevuses asjakohaselt esindatud ning saavad selles osaleda.

a)

ajakohastada I lisas esitatud Euroopa standardiorganisatsioonide nimekirja, et võtta arvesse nende nime või struktuuri muutusi;

b)

kohandada vastavalt käesoleva määruse III lisas esitatud Euroopa sidusrühmade organisatsioonide suhtes kriteeriume vastavalt edasisele arengule seoses nende mittetulundusliku iseloomu ja representatiivsusega. Kohandamise tulemusel ei kehtestata uusi kriteeriume ega kaotata ühtegi olemasolevat kriteeriumi või organisatsiooni kategooriat.

a)

artiklite 4, 5, 10, 15 ja 17 kohaldamist;

b)

VKEde, tarbijaorganisatsioonide ning keskkondlike ja ühiskondlike sidusrühmade esindatust riikide standardiorganisatsioonides;

c)

VKEde esindatust artikli 6 lõikes 3 osutatud iga-aastaste aruannete põhjal;

d)

IKT kasutamist standardimissüsteemis;

e)

riikide standardiorganisatsioonide ja Euroopa standardiorganisatsioonide koostööd.

a)

direktiivi 89/686/EMÜ artikli 6 lõige 1;

b)

direktiivi 93/15/EMÜ artikkel 5;

c)

direktiivi 94/9/EÜ artikli 6 lõige 1;

d)

direktiivi 94/25/EÜ artikli 6 lõige 1;

e)

direktiivi 95/16/EÜ artikli 6 lõige 1;

f)

direktiivi 97/23/EÜ artikkel 6;

g)

direktiivi 2004/22/EÜ artikkel 14;

h)

direktiivi 2007/23/EÜ artikli 8 lõige 4;

i)

direktiivi 2009/23/EÜ artikkel 7;

j)

direktiivi 2009/105/EÜ artikkel 6.

a)

välja jäetakse artikli 1 punktid 6–10;

b)

välja jäetakse artiklid 2, 3 ja 4;

c)

artikli 6 lõikest 1 jäetakse välja fraas „koos I ja II lisas nimetatud standardiorganite ja -asutuste esindajatega”;

d)

artikli 6 lõikest 3 jäetakse välja esimene taane;

e)

artikli 6 lõikest 4 jäetakse välja punktid a, b ja e;

f)

artikkel 7 asendatakse järgmisega:

„Artikkel 7

Liikmesriigid teavitavad artikli 8 lõike 1 alusel komisjoni kõigist standardiorganitele esitatud taotlustest koostada tehniline spetsifikatsioon või konkreetse toote standard, et neid tooteid käsitleva tehnilise eeskirja jõustamiseks koostada tehnilise eeskirja eelnõu, ning esitavad nende jõustamise põhjused.”;

g)

artiklis 11 asendatakse teine lause järgmisega:

„Komisjon avaldab saadud teatiste iga-aastase statistika Euroopa Liidu Teatajas.”;

h)

I ja II lisa jäetakse välja.

14.11.2012   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 316/34

(1)

Vastavalt Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni 10. detsembri 1982. aasta mereõiguse konventsioonile („UNCLOS”) ning Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni 4. augusti 1995. aasta rakenduskokkuleppele 10. detsembri 1982. aasta Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni mereõiguse konventsiooni piirialade kalavarude ja pika rändega kalavarude kaitset ja majandamist käsitlevate sätete kohta („UNFSA”) nõuab ühiste kalavarude, piirialade kalavarude ja pika rändega kalavarude majandamine koostööd kõigilt riikidelt, kelle vetes kõnealused kalavarud asuvad (rannikuriigid), ja riikidelt, kelle laevastik selliseid varusid püüab (kalapüügiga tegelevad riigid). Seda koostööd võib teha piirkondlike kalandusorganisatsioonide raames või kui neil organisatsioonidel ei ole asjaomase liigi osas pädevust, siis asjaomasest püügist huvitatud riikide vahel sõlmitud ühekordsete kokkulepete alusel.

(2)

Kui kolmandale riigile ja liidule ühist huvi pakkuva kalavaru püügist huvitatud kolmas riik lubab olemasolevaid püügitavasid või teiste riikide ja liidu õigusi, kohustusi ja huve vajalikul määral arvestamata sellist kalapüüki, mis kahjustab asjaomase kalavaru jätkusuutlikkust, ega tee teiste riikide ja liiduga koostööd selle kalavaru majandamisel, tuleks võtta erimeetmeid, et ergutada sellist riiki toetama selle kalavaru kaitsmist.

(3)

Kalavarud tuleks lugeda jätkusuutmatus seisundis olevaks, kui neid ei hoita maksimaalset jätkusuutlikku saagikust tagaval või sellest kõrgemal tasemel või (juhul, kui neid tasemeid ei saa kindlaks määrata) kui neid ei hoita pidevalt bioloogiliselt ohututes piirides.

(4)

On vaja kindlaks määrata tingimused, mille kohaselt võib riiki lugeda mittesäästvat kalapüüki lubavaks riigiks, ning vastavalt käesolevas määruses sätestatud meetmetele lisada menetlus, mis annab asjaomastele riikidele õiguse esitada oma seisukoht ja võimaluse võtta parandusmeetmeid.

(5)

Lisaks tuleb kindlaks määrata, millist liiki meetmeid võib võtta mittesäästvat kalapüüki lubavate riikide suhtes, ning kehtestada üldised tingimused selliste meetmete vastuvõtmiseks nii, et need põhinevad objektiivsetel kriteeriumidel, on õiglased, kulutõhusad ja kooskõlas rahvusvahelise õigusega, eelkõige Maailma Kaubandusorganisatsiooni asutamislepinguga.

(6)

Kõnealuste meetmete eesmärk peaks olema kõrvaldada stiimulid, mis ajendavad mittesäästvat kalapüüki lubavaid riike püüdma ühist huvi pakkuvat kalavaru. Seda võib saavutada muu hulgas, piirates selliste kalatoodete importi, mis on saadud mittesäästvat kalapüüki lubavate riikide kontrolli all olevate laevade poolt püütud kalast, mis kuulub ühist huvi pakkuva kalavaru hulka, või piirates selliste laevade pääsu sadamatesse või hoides ära olukorda, kus liidu kalalaevu või liidu kalapüügivahendeid kasutatakse ühist huvi pakkuva kalavaru püügiks sellise riigi kontrolli all, kes võimaldab mittesäästvat kalapüüki.

(7)

Selleks et tagada liidu tõhus ja ühtne tegevus kalavarude kaitsmisel, on oluline arvesse võtta meetmeid, mis on sätestatud nõukogu 29. septembri 2008. aasta määruses (EÜ) nr 1005/2008, millega luuakse ühenduse süsteem ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi vältimiseks, ärahoidmiseks ja lõpetamiseks (3).

(8)

Käesoleva määruse kohaselt riigi suhtes võetavate meetmete keskkonnasõbralikkuse, tulemuslikkuse, proportsionaalsuse ja rahvusvahelistele eeskirjadele vastavuse tagamiseks on vaja, et selliste meetmete vastuvõtmisele eelneks nende eeldatava keskkonna-, kaubandusliku, majandusliku ja sotsiaalse mõju hinnang.

(9)

Kui käesoleva määruse kohaselt riigi suhtes võetud meetmed ei anna tulemusi ja seda riiki peetakse endiselt mittesäästvat kalapüüki lubavaks riigiks, võib võtta käesoleva määruse kohaselt täiendavaid meetmeid.

(10)

Käesoleva määruse kohaselt riigi suhtes võetud meetmete kohaldamine tuleks lõpetada, kui mittesäästvat kalapüüki lubav riik on võtnud vajalikud meetmed ühist huvi pakkuva kalavaru kaitsmiseks.

(11)

Selleks et tagada käesoleva määruse rakendamisel ühetaolised tingimused, tuleks komisjonile anda rakendamisvolitused, mille alusel ta otsustab, milline riik lubab mittesäästvat kalapüüki, võtab meetmeid sellise riigi suhtes ja otsustab nimetatud meetmete kohaldamise lõpetada. Kõnealuseid volitusi tuleks teostada vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. veebruari 2011. aasta määrusele (EL) nr 182/2011 (millega kehtestatakse eeskirjad ja üldpõhimõtted, mis käsitlevad liikmesriikide läbiviidava kontrolli mehhanisme, mida kohaldatakse komisjoni rakendamisvolituste teostamise suhtes) (4).

(12)

Nõuetekohaselt põhjendatud juhtudel, mis on seotud käesoleva määruse kohaselt võetud meetmete kohaldamise lõpetamisega, ning kui tungiv kiireloomulisus seda nõuab, peaks komisjon vastu võtma viivitamata kohaldatavad rakendusaktid,

a)

kui ta ei tee koostööd ühist huvi pakkuvate kalavarude majandamisel täies vastavuses UNCLOSi ja UNFSAga või muude rahvusvaheliste lepingute või rahvusvaheliste õigusnormidega ning

b)

kui see riik kas:

a)

teha kindlaks riik, mis lubab mittesäästvat kalapüüki;

b)

teha vajaduse korral kindlaks asjaomase riigi konkreetsed laevad või laevastikud, kelle suhtes teatavaid meetmeid rakendada;

c)

kehtestada kvantitatiivsed piirangud sellise kala impordile, mis pärineb ühist huvi pakkuvast kalavarust ja mis on püütud asjaomase riigi kontrolli all, ja sellisest kalast tehtud või seda sisaldavate kalatoodete impordile;

d)

kehtestada kvantitatiivsed piirangud kõigi seotud liikide kala ja sellisest kalast tehtud või seda sisaldavate kalatoodete impordile, kui see kala on püütud ühist huvi pakkuva kalavaru püüdmise käigus asjaomase riigi kontrolli all; nimetatud meetme vastuvõtmisel määrab komisjon käesoleva määruse artikli 5 lõike 4 kohaselt proportsionaalsuse põhimõtet kohaldades kindlaks, millised liigid ja nende püük jäävad meetme raamidesse;

e)

kehtestada liidu sadamate kasutamise piirangud neile asjaomase riigi lipu all sõitvatele laevadele, mis püüavad ühist huvi pakkuvat kalavaru ja/või sellega seotud liike, ning laevadele, mis veavad kala või kalatooteid, mis pärinevad ühist huvi pakkuvast kalavarust ja/või sellega seotud liikidest või mille on püüdnud asjaomase riigi lipu all sõitvad laevad või sellise riigi volitatud laevad, sõites muu riigi lipu all; kõnealuseid piiranguid ei kohaldata vääramatu jõu või merehätta sattumise korral nimetatud olukordade leevendamiseks vajalike teenuste osutamisel vastavalt UNCLOSi artiklile 18;

f)

keelata liidu ettevõtjatel osta asjaomase riigi lipu all sõitvat kalalaeva;

g)

keelata liikmesriigi lipu all sõitva kalalaeva ümberregistreerimine asjaomase riigi lipu alla;

h)

keelata liikmesriikidel anda liidu ettevõtjatele luba prahtimislepingu sõlmimiseks asjaomase riigi ettevõtjatega;

i)

keelata eksportida asjaomasesse riiki liikmesriigi lipu all sõitvaid kalalaevu või püügivahendeid ja varusid, mida kasutatakse ühist huvi pakkuvate kalavarude püügil;

j)

keelata liidu ettevõtjate ja asjaomase riigi vahelised eraviisilised tehingud, mis võimaldaksid asjaomase liikmesriigi lipu all sõitval kalalaeval kasutada selle riigi püügivõimalusi;

k)

keelata liikmesriigi lipu all sõitvate kalalaevade ja asjaomase riigi lipu all sõitvate kalalaevade ühised püügioperatsioonid.

a)

on seotud ühist huvi pakkuvate kalavarude kaitsega;

b)

kehtivad koos liidu laevadele kehtestatud piirangutega või koos toodetele või nende kasutamisele liidus kehtestatud piirangutega, mida kohaldatakse kala ja kalatoodete suhtes, mis on sellisest liigist või sisaldavad sellisesse liiki kuuluvat kala, mille suhtes on võetud meetmed;

c)

on järgitavate eesmärkidega proportsionaalsed ja kooskõlas kohustustega, mis on võetud rahvusvaheliste lepingute raames, millega liit on ühinenud, ning muude asjaomaste rahvusvahelise õiguse normidega.

a)

on iseseisvalt vastu võetud või on kooskõlastatud liiduga peetud läbirääkimiste käigus ja võimaluse korral ka teiste asjaomaste riikidega ning

b)

ei kahjusta nende meetmete mõju, mis liit on võtnud asjaomaste kalavarude kaitse eesmärgil kas eraldi või koostöös teiste riikidega.

14.11.2012   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 316/38

(1)

Selleks et saavutada läbipaistvus lubatud ravimite järelevalve osas, tuleks Euroopa Parlamendi ja nõukogu 31. märtsi 2004. aasta määrusega (EÜ) nr 726/2004 (milles sätestatakse ühenduse kord inim- ja veterinaarravimite lubade andmise ja järelevalve kohta ning millega asutatakse Euroopa ravimiamet) (3) kehtestatud täiendava järelevalve alla kuuluvate ravimite nimekirja süstemaatiliselt kanda ravimid, mille vastavust teatavatele ohutusnõuetele tuleb kontrollida ka pärast müügiloa väljastamist.

(2)

Lisaks ei tohiks müügiloa omaniku omaalgatuslik tegevus tekitada olukorda, kus liidus lubatud ravimite ohutuse või kasulikkusega seotud probleeme ei käsitleta kõikides liikmesriikides vajalikul määral. Seepärast peaks müügiloa omanik olema kohustatud teatama Euroopa ravimiametile, mis põhjusel kõrvaldati ravim turult, katkestati ravimi turustamine, taotleti müügiloa tühistamist või jäeti müügiluba pikendamata.

(3)

Kuna käesoleva määruse eesmärki, nimelt kehtestada üksikasjalikud eeskirjad ravimiohutuse järelevalve kohta ning suurendada inimtervishoius kasutatavate ravimite ohutust, millele on antud müügiluba kooskõlas määrusega (EÜ) nr 726/2004, ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada ning seetõttu on seda parem saavutada liidu tasandil, võib liit võtta meetmeid kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev määrus nimetatud eesmärgi saavutamiseks vajalikust kaugemale.

(4)

Seepärast tuleks määrust (EÜ) nr 726/2004 vastavalt muuta,

1)

Artikli 13 lõike 4 teine lõik asendatakse järgmisega:

„Müügiloa omanik teavitab ametit juhul, kui ravimi turustamine liikmesriigis ajutiselt või püsivalt lõpetatakse. Selline teade, välja arvatud eriolukordades, tuleb edastada vähemalt kaks kuud enne toote turustamise katkestamist. Kooskõlas artikliga 14b teatab müügiloa omanik ametile, mis põhjusel ta kõnealused meetmed võttis.”

2)

Lisatakse järgmine artikkel:

„Artikkel 14b

1.   Müügiloa omanik on kohustatud viivitamata teavitama ametit kõikidest meetmetest, mida müügiloa hoidja võtab ravimi turustamise peatamiseks, ravimi turult kõrvaldamiseks või müügiloa tühistamise taotlemiseks, samuti oma otsusest mitte taotleda müügiloa pikendamist, ja kõnealuste meetmete põhjustest. Müügiloa omanik on kohustatud eelkõige teatama, kas meetmed võeti mõnel direktiivi 2001/83/EÜ artiklis 116 või artikli 117 lõikes 1 sätestatud alusel.

2.   Müügiloa omanik esitab vastavalt käesoleva artikli lõikele 1 teate ka siis, kui meede võetakse kolmandas riigis direktiivi 2001/83/EÜ artiklis 116 või artikli 117 lõikes 1 sätestatud alusel.

3.   Lõigetes 1 ja 2 osutatud juhtudel edastab amet teabe liikmesriikide pädevatele asutustele põhjendamatu viivituseta.”

3)

Artikli 20 lõige 8 asendatakse järgmisega:

„8.   Kui menetluse algatamise aluseks on ravimiohutuse järelevalvega seotud andmete hindamine, võtab inimtervishoius kasutatavate ravimite komitee ravimiohutuse riskihindamise komitee soovituse põhjal vastu ametilt käesoleva artikli lõike 2 kohaselt saadud arvamuse ning kohaldatakse direktiivi 2001/83/EÜ artikli 107j lõiget 2.”

4)

Artikkel 23 asendatakse järgmisega:

„Artikkel 23

1.   Amet koostab ja avaldab koostöös liikmesriikidega täiendavat järelevalvet vajavate ravimite nimekirja ning haldab seda.

Kõnealusesse nimekirja kantakse järgmiste ravimite nimetused ja toimeained:

1a.   Komisjoni taotlusel ja pärast ravimiohutuse riskihindamise komiteega konsulteerimist võib käesoleva artikli lõikes 1 osutatud nimekirja kanda ka ravimid, kui neile on müügiluba antud käesoleva määruse alusel ja kui nad vastavad artikli 9 lõike 4 punktides c, ca ja cc, artikli 10a lõike 1 punktis b või artikli 21 lõikes 2 osutatud tingimustele.

Riikliku pädeva asutuse taotlusel ja pärast ravimiohutuse riskihindamise komiteega konsulteerimist võib käesoleva artikli lõikes 1 osutatud nimekirja kanda ka ravimid, kui neile on müügiluba antud direktiivi 2001/83/EÜ alusel ja kui nad vastavad selle artikli 21a esimese lõigu punktides a, d, e ja f, artikli 22a lõike 1 esimese lõigu punktis b või artikli 104a lõikes 2 osutatud tingimustele.

2.   Lõikes 1 osutatud nimekirjas on elektrooniline link tooteinfo ja riskijuhtimiskava kokkuvõtte juurde.

3.   Käesoleva artikli lõike 1 punktides a ja b osutatud juhtudel eemaldab amet ravimi nimekirjast viis aastat pärast direktiivi 2001/83/EÜ artikli 107c lõikes 5 osutatud liidu kontrollpäeva.

Käesoleva artikli lõike 1 punktides c ja d ning lõikes 1a osutatud juhtudel eemaldab amet ravimi nimekirjast, kui tingimused on täidetud.

4.   Lõikes 1 osutatud nimekirja kantud ravimite tooteomaduste kokkuvõte ja pakendi infoleht sisaldavad märkust „See ravim kuulub täiendava järelevalve alla”. Sellele märkusele eelneb must sümbol, mille valib komisjon 2. juuliks 2013 ravimiohutuse riskihindamise komitee soovitusel, ning sellele järgneb asjakohane standardne selgitav lause.

4a.   Komisjon esitab Euroopa Parlamendile ja nõukogule 5. juuni 2018 aruande lõikes 1 osutatud nimekirja kasutamise kohta, võttes aluseks liikmesriikide ja ameti kogemused ning nende esitatud andmed.

Asjakohastel juhtudel esitab komisjon kõnealuse aruande alusel ning pärast liikmesriikide ja teiste asjaomaste sidusrühmadega konsulteerimist ettepaneku kohandada lõikes 1 osutatud nimekirjaga seotud sätteid.”

5)

Artiklit 57 muudetakse järgmiselt:

14.11.2012   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 316/41

(1)

Nõukogu 22. oktoobri 2007. aasta määruse (EÜ) nr 1234/2007 (millega kehtestatakse põllumajandusturgude ühine korraldus ning mis käsitleb teatavate põllumajandustoodete erisätteid (ühise turukorralduse ühtne määrus)) (4) artikliga 103o on liikmesriikidele antud võimalus anda viinamarjakasvatajatele ühtse otsemaksete kava alusel tootmiskohustusega sidumata toetust. Mitu liikmesriiki on seda spetsiaalset toetusmeedet kasutanud.

(2)

Kuid asjaolu, et liikmesriigid võivad kord aastas muuta toetusprogrammidest ühtsesse otsemaksete kavasse tehtavaid vahendite ümberpaigutamisi ning et toetusprogrammid kestavad viis aastat, samas kui otsetoetuste aluseks olevad toetusõigused antakse määramata ajaks, on tekitanud haldus- ja eelarvekoormust.

(3)

Kõnealuse spetsiaalse toetusmeetme haldamise lihtsustamiseks ning kooskõla tagamiseks põllumajandustootjate otsetoetuskavade eeskirjade eesmärkidega on asjakohane muuta meedet, et luua liikmesriikidele võimalus lõplikult vähendada veinisektori toetusprogrammidele eraldatavaid vahendeid ning seega suurendada otsetoetuste riiklikku ülemmäära.

(4)

On asjakohane lubada liikmesriikidel jätkata määruse (EÜ) nr 1234/2007 artiklis 103o sätestatud toetuse kohaldamist 2014. aastal.

(5)

Seepärast tuleks määrust (EÜ) nr 1234/2007 vastavalt muuta,

1.

Artiklisse 103n lisatakse järgmine lõige:

„1a.   Liikmesriigid võivad 1. augustiks 2013 otsustada alates 2015. aastast vähendada Xb lisas osutatud toetusprogrammideks kasutada olevaid summasid, et suurendada määruse (EÜ) nr 73/2009 artiklis 40 osutatud otsetoetuste riiklikku ülemmäära.

Esimeses lõigus osutatud vähendamisest tulenev summa jääb lõplikult määruse (EÜ) nr 73/2009 artiklis 40 osutatud otsetoetuste riiklikusse ülemmäära ega ole enam kasutatav artiklites 103p–103y loetletud meetmete jaoks.”

2.

Artikkel 103o asendatakse järgmisega:

„Artikkel 103o

Ühtne otsemaksete kava ja toetus viinamarjakasvatajatele

1.   Liikmesriigid võivad 1. detsembriks 2012 otsustada anda toetust viinamarjakasvatajatele 2014. aastaks, määrates neile toetusõigused, nagu need on määratletud määruse (EÜ) nr 73/2009 III jaotise 1. peatükis.

Kui esimeses lõigus osutatud toetuse summa ületab 2013. aastaks ette nähtud toetuse summat, kasutavad asjaomased liikmesriigid vahet selleks, et määrata viinamarjakasvatajatele toetusõigused, nagu need on määratletud määruse (EÜ) nr 73/2009 III jaotise 1. peatükis, kooskõlas nimetatud määruse IX lisa punktiga C.

2.   Liikmesriigid, kes kavatsevad anda lõikes 1 osutatud toetust, sätestavad sellise toetuse oma toetusprogrammides vastavalt artikli 103k lõikele 3.

3.   Lõikes 1 osutatud 2014. aasta toetused peavad:

14.11.2012   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 316/43

(1)

Euroopa Liidu (edaspidi „liit”) ja Pakistani Islamivabariigi (edaspidi „Pakistan”) vahelised suhted põhinevad 1. septembril 2004 jõustunud koostöölepingul (2). Selle üks põhieesmärk on edendada kaubavahetuse kasvu ja arengut koostöölepingu osaliste vahel ning luua selleks vajalikud tingimused. Inimõiguste, sealhulgas töötajate põhiõiguste, ja demokraatlike põhimõtete järgimine on samuti lepingu oluline osa.

(2)

2010. aasta juulis ja augustis tabasid tugevate mussoonvihmade tagajärjel mitmeid Pakistani piirkondi, peamiselt Belutšistani provintsi, Khyber Pakhtunkhwa provintsi, Pandžabi ja Sindhi provintsi ning Gilgit-Baltistani ala, rängad üleujutused. ÜRO andmete kohaselt kannatas tulvavee tõttu umbes 20 miljonit inimest ja 20 % Pakistani territooriumist (vähemalt 160 000 km2) ning üleujutuste tagajärjel vajab kuni 12 miljonit inimest kiiresti humanitaarabi.

(3)

Sellises olukorras on esmane abivahend loomulikult humanitaarabi ja liit on selles vallas hädaolukorra algusest saadik aktiivselt tegutsenud ning on võtnud kohustuse anda Pakistanile rohkem kui 423 miljoni euro ulatuses hädaabi.

(4)

Oluline on kasutada Pakistani hädaolukorrast taastumise ja edasise arengu toetamiseks kõiki võimalikke vahendeid, kaasa arvatud kavandatud erakorralisi kaubandusmeetmeid, et edendada Pakistani eksporti ja toetada riigi edasist majanduslikku arengut, tagades samal ajal järjepidevuse ja ühtsuse säilimise kõigil tasanditel, pidades silmas jätkusuutliku pikaajalise strateegia väljatöötamist.

(5)

Looduskatastroofi tõsidus nõuab kohest ja ulatuslikku reageerimist ning sealjuures tuleb arvesse võtta Pakistani ja liidu partnerluse geostrateegilist tähtsust, mis on peamiselt seotud Pakistani võtmerolliga terrorismivastases võitluses, ning samal ajal toetada piirkonna üldist arengut, julgeolekut ja stabiilsust.

(6)

Ühepoolsete kaubandussoodustuste mõju peaks olema võimalik mõõta konkreetsete tulemustega töökohtade loomisel, vaesuse vähendamisel ning Pakistani töötava elanikkonna ja vaestega seotud jätkusuutliku arengu valdkonnas.

(7)

Euroopa Ülemkogu otsustas 16. septembri 2010. aasta järeldustele lisatud Pakistani käsitlevas avalduses volitada ministreid leppima kiiresti kokku põhjalikus lühikese, keskmise ja pika tähtajaga meetmete paketis, mis aitaks toetada Pakistani taastumist ja edasist arengut ning sisaldaks muu hulgas majanduse elavdamiseks ja majanduskasvu tagamiseks vajalikke ulatuslikke kaubandusmeetmeid.

(8)

Eelkõige rõhutas Euroopa Ülemkogu oma kindlat otsust anda erakorraliselt Pakistanile suurem juurdepääs liidu turule, vähendades selleks kiiresti ja piiratud tähtajaks Pakistanist imporditavate olulisemate toodete tollimaksusid. Nimetatud avaldusega seoses esitas komisjon ettepaneku paketi kohta, millesse on võetud 75 tooterühma, mis on iseloomulikud Pakistani üleujutustes kõige rängemini kannatanud piirkondade peamistele ekspordivaldkondadele, ning rõhutas, et kui Pakistani eksport liitu suureneks 100 miljoni euro võrra aastas või veelgi rohkem, oleks see piirkonnale käegakatsutavaks, oluliseks ja väärtuslikuks abiks.

(9)

Pakistani kaubavahetus liiduga koosneb peamiselt tekstiili- ja rõivatoodetest, mis 2009. aastal moodustasid 73,7 % Pakistani ekspordist liitu. Pakistan ekspordib ka etanooli ja nahku, mis lisaks tekstiili- ja rõivatoodetele on kujunenud n-ö tundlikeks tööstustoodeteks teatavates liikmesriikides, kus ülemaailmne majanduslangus on juba ühel või teisel määral mõjutanud tööstusvaldkonna töökohti. Selle valdkonna ettevõtted teevad jõupingutusi, et uue ülemaailmse kaubanduskeskkonnaga kohaneda.

(10)

Tekstiilitööstus on Pakistani majanduses ülimalt tähtis, see annab 8,5 % sisemajanduse koguproduktist ja seal töötab 38 % tööjõust, millest ligikaudu pooled on naised.

(11)

Arvestades raskustega, mida laastavad üleujutused Pakistani rahvale on põhjustanud, tehakse Pakistanile erakorralisi ühepoolseid kaubandussoodustusi, peatades ajutiselt teatavate Pakistanist eksporditavate olulisemate toodete suhtes tollimaksude kohaldamise. Selliste kaubandussoodustuste kehtestamine peaks avaldama liidu siseturule üksnes piiratud kahjulikku mõju ega tohiks negatiivselt mõjutada Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) vähim arenenud liikmeid.

(12)

Neid meetmeid kavandatakse erakorralise paketi osana, et reageerida konkreetsele olukorrale Pakistanis. Need ei tohiks mingil juhul saada pretsedendiks liidu kaubanduspoliitikas teiste riikide suhtes.

(13)

Ühepoolseid kaubandussoodustusi tehakse kas tollimaksuvabastuse kujul liitu importimisel või tariifikvootide kujul.

(14)

Erakorraliste ühepoolsete kaubandussoodustuste saamiseks peab Pakistan järgima toodete päritolureegleid ja nendega seotud menetlusi ning tegema liiduga tõhusat halduskoostööd, et vältida pettuse ohtu. Soodustuste ajutise peatamise põhjuste hulka peaksid kuuluma sooduskorra aluseks olevate tingimuste tõsine ja süstemaatiline rikkumine, pettus või suutmatus teha kaupade päritolu kontrollimiseks halduskoostööd.

(15)

Päritolustaatusega toote mõiste määratlemisel, päritolu tõendamisel ja halduskoostöö toimingutes tuleks kohaldada komisjoni 2. juuli 1993. aasta määruse (EMÜ) nr 2454/93 (millega kehtestatakse rakendussätted nõukogu määrusele (EMÜ) nr 2913/92, millega kehtestatakse ühenduse tolliseadustik) (3) I osa IV jaotise 2. peatüki 1. jagu ja 1A jagu, välja arvatud nende jagude artiklid 68–71, 90–97i ja artikli 97j lõige 2. Päritolu kumulatsiooni osas tuleks nendel eesmärkidel lubada kasutada ainult liidu päritoluga materjale. Käesoleva määruse kohaselt kehtestatud ühepoolsete kaubandussoodustustega hõlmatud toodete päritolustaatuse kindlaksmääramisel ei tuleks kohaldada piirkondlikku kumulatsiooni ega ka muid kumulatsiooniliike, välja arvatud kumulatsioon liidu päritolu materjalidega, et tagada Pakistanis soovitud muutuste toimumine.

(16)

Et anda Pakistanile ühepoolsed kaubandussoodustused, peab liit saama vabastuse oma 1994. aasta üldise tolli- ja kaubanduskokkuleppe (GATT) I ja XIII artikli kohastest kohustustest vastavalt WTO asutamislepingu IX artiklile. WTO peanõukogu andis selle vabastuse 14. veebruaril 2012.

(17)

Et kaubandussoodustused avaldaksid viivitamata ja pidevalt mõju Pakistani majanduse elavdamisele pärast üleujutusi ning kooskõlas WTO antud vabastusega, on soovitav kehtestada ühepoolsete kaubandussoodustuste kehtivuse lõpu tähtpäevaks 31. detsember 2013.

(18)

Selleks et kiiresti reageerida ja tagada Pakistanile antavate ühepoolsete kaubandussoodustuste õiglane ja nõuetekohane toimimine ning et tagada käesoleva määruse rakendamiseks ühetaolised tingimused ajutise peatamise osas, mis on seotud tolliprotseduuride ja tolliga seoses võetud kohustuste mittetäitmisega, inimõiguste, demokraatia ja õigusriigi põhimõtete Pakistani-poolse tõsise ja süstemaatilise rikkumisega või sellega, et Pakistan ei hoidu alates 1. juulist 2012 uute eksporditollimaksude kehtestamisest või olemasolevate eksporditollimaksude või muude samaväärsete maksude suurendamisest või mis tahes muudest piirangutest või keeldudest, mis puudutavad kõikide nende materjalide eksporti või ekspordiks müümist, mida kasutatakse käesoleva määrusega hõlmatud toodete tootmiseks, tuleks komisjonile anda volitused võtta vastu viivitamatult kohaldatavaid rakendusakte, kui see on tungiva kiireloomulisuse tõttu vajalik. Neid volitusi tuleks teostada kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. veebruari 2011. aasta määrusega (EL) nr 182/2011, millega kehtestatakse eeskirjad ja üldpõhimõtted, mis käsitlevad liikmesriikide läbiviidava kontrolli mehhanisme, mida kohaldatakse komisjoni rakendamisvolituste teostamise suhtes (4).

(19)

Et teha vajalikke tehnilisi kohandusi nende kaupade loetelus, mille kohta kehtivad ühepoolsed kaubandussoodustused, ning arvata kaupu käesoleva määruse reguleerimisalast välja juhul, kui määruses nimetatud kauba impordi maht ületab teatava taseme, peaks komisjonil olema õigus võtta kooskõlas Euroopa Liidu toimimise lepingu artikliga 290 vastu delegeeritud õigusakte I ja II lisa muutmise kohta, et võtta arvesse kombineeritud nomenklatuuri muudatusi ning arvata kaupu käesoleva määruse reguleerimisalast välja. On eriti oluline, et komisjon viiks oma ettevalmistava töö käigus läbi asjakohaseid konsultatsioone, sealhulgas ekspertide tasandil. Delegeeritud õigusaktide ettevalmistamisel ja koostamisel peaks komisjon tagama asjaomaste dokumentide sama- ja õigeaegse ning asjakohase edastamise Euroopa Parlamendile ja nõukogule.

(20)

Selleks et viivitamatult reageerida nende kaupade oluliselt suurenenud impordile, mille sissevedu liitu on tollimaksuvaba ja millel võib olla negatiivne mõju liidu tootjatele, peaks komisjonil olema õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte, et sellised kaubad kiirmenetluse korras käesoleva määruse reguleerimisalast välja arvata.

(21)

Komisjon peaks hiljemalt kahe aasta möödudes käesoleva määruse kehtivusaja lõppemisest esitama Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande nende ühepoolsete kaubandussoodustuste mõju kohta. Selles aruandes peaks sisalduma üksikasjalik analüüs, milles käsitletakse soodustuste mõju Pakistani majandusele ning mõju kaubandusele ja liidu tollituludele ning liidu majandusele ja tööhõivele. Aruandes peaks komisjon eriti arvesse võtma ühepoolsete kaubandussoodustuste mõju töökohtade loomisele, vaesuse vähendamisele ning Pakistani töötava elanikkonna ja vaestega seotud jätkusuutlikule arengule,

a)

järgitakse määruse (EMÜ) nr 2454/93 I osa IV jaotise 2. peatüki 1. ja 1A jao 1. ja 2. alajaos (välja arvatud nende jagude artiklid 68–71, 90–97i ja artikli 97j lõige 2) sätestatud toodete päritolureegleid ja nendega seotud menetlusi. Käesoleva määruse artiklis 1 sätestatud korra alla kuuluvate toodete päritolustaatuse kindlaksmääramisel on lubatud ainult kumulatsioon liidu päritolu materjalidega. Piirkondlik kumulatsioon ja muud kumulatsiooniliigid, välja arvatud kumulatsioon liidu päritolu materjalidega, ei ole lubatud;

b)

järgitakse määruse (EMÜ) nr 2454/93 I osa IV jaotise 2. peatüki 1. jao 3. alajaos sätestatud halduskoostöö meetodeid;

c)

Pakistan ei riku tõsiselt ega süstemaatiliselt inimõigusi, sealhulgas töötajate põhiõigusi, ning demokraatia ja õigusriigi põhimõtteid;

d)

Pakistan hoidub alates 1. juulist 2012 uute tollimaksude kehtestamisest või olemasolevate tollimaksude ja muude samaväärsete maksude tõstmisest või mis tahes muudest piirangutest ja keeldudest, mis puudutavad sellise materjali eksporti või ekspordiks müüki, mida kasutatakse peamiselt kaubandussoodustustega hõlmatud ja liidu territooriumile suunatud toodete tootmiseks.

a)

teavitanud artikli 8 lõikes 1 osutatud komiteed;

b)

pöördunud liikmesriikide poole, et need võtaksid tarvitusele ettevaatusabinõud, mis on vajalikud liidu finantshuvide kaitseks või selleks, et Pakistan täidaks artiklis 2 sätestatud tingimusi;

c)

avaldanud Euroopa Liidu Teatajas teadaande, et esineb põhjendatud kahtlusi selle kohta, kuidas Pakistan kohaldab sooduskorda või järgib artiklit 2, ning see võib muuta küsitavaks Pakistani õiguse kohaldada käesoleva määrusega kehtestatud sooduskorda;

d)

teavitanud Pakistani igast käesoleva lõike kohaselt tehtud otsusest enne selle jõustumist.